Lugeja: töökaaslased peavad mind imelikuks, sest ei huvitu nende eraelust, vaid keskendun tööle!
Kus naised koos, seal hakkab varem või hiljem keegi lahti harutama oma isiklikku elu. Kuna mina ei ole kunagi oma musta pesu teiste ees tahtnud pesta, siis olen sedalaadi vestluste puhul jäänud kuulaja rolli. Minu „roll“ osutus väga populaarseks! Tundub, et enamus töökaaslasi vajas hädasti kedagi, kelle ette oma eraelu laiali laotada, töökaaslased muudkui tulid ja kurtsid, „kohviring“ aina kasvas.
Millegipärast kipuvad inimesed piiri töökaasluse ja sõpruse vahel ületama kohe, kui saadakse aru, et sulle võib oma muresid kurta. Annad sõrme ja läinud on terve käsi — järsku hakatakse sinu olemasolu iseenesest mõistetavaks pidama just nagu oleksin kauaaegne südamesõbranna, kellele helistad ükskõik mis ajal — mure vajab kuulamist.
Ühel hetkel avastasin, et esialgsest viisakast ärakuulamisest oli saanud maniakaalne hädaldamiste rivi — üks lõpetas, teine alustas. Kusjuures ma ei mõista, miks just mind kuumemate suhteuudistega „pommitati“, jätsid need mind üsna külmaks ja kaasarääkimiselgi jäin väga napisõnaliseks. Aga ilmselt polnudki vaja kaasamõtlejat, vaid lihtsalt kedagi, kellele kurta ja halada.
Täitsin endale usaldatud rolli mõnda aega truult, kuni ühel hetkel kasvas olukord mul üle pea. Kohvitamistele hakkas üha rohkem aega kuluma ja tundsin, et paljud tööasjad seetõttu kannatavad — mul lihtsalt ei jätkunud piisavalt aega nende täitmiseks. Arupidamine iseendaga tõi tagasi selguse, et tööl käin ma siiski iseenda ja mitte töökaaslaste jaoks! Ma ei saa pühedada oma tööaega järjest enam sellele, et mind peetakse iseenesest mõistetavalt kohalolevaks kohe kui kellelgi tekib vajadus.
Otsustasin „kohvitamisringist“ vaikselt taanduda ja pühenduda töötegemisele. Minu otsusega kaasnesid märgatavad muutused üsna lühikese ajaga! Vahepeal üle pea kasvanud olukord tööasjades hakkas kiiresti lahenema — tekkisid uued ideed ja hakkasin neid hoolega teostama. Uusi tuuli töömaastikul märkas loomulikult ka juhtkond, kellelt tuli üsna varsti tunnustus. Minu jaoks oli see suur motivatsioon ja innustus veelgi rohkem ennast teostada!
Sajaprotsendiline pühendumine tööle jättis aga vähe aega „sõbrannatsemiseks“. See andis töökaaslastele põhjuse mind imelikuks pidama hakata — ei kuulagi meid enam! Ja kui veel juhtkond heade tulemuste eest kiidusõnu jagas, oli põhjust minust rääkimiseks veelgi — tembeldati ülemuste lemmikuks — pugejaks! Ma olin teiste jaoks imelik, kuna keskendusin töötegemisele mitte neile.
Nii ma siis olengi nüüd pugeja, kellel läheb aga tööalaselt väga hästi ja järjest paremini. Pidin tegema oma valiku ja otsustasin minu jaoks mittemidagi pakkuva asemel tulusama variandi. Olgem ausad — populaarsus kohvilauas ei ole nii tasuv kui tööalaselt ülemustele silma jäämine.
Loomulikult on hea naistekambas jutustada ja mõnusalt aega veeta. Miks mitte teha seda töökaaslastega lõunapausi ajal — lõugu laksutada ja klatšida on naistele alati meeldinud ja väike annus kuluks ära igasse päeva! Aga täpselt nii suur annus kui kestab lõunapaus….
