Lugeja: toitusin aasta otsa toorestest kaerahelvestest ja ökokohupiimast

Teismelisena ei olnud minagi oma nõrga kehaehitusega rahul. Alustasin eriti ekstreemse toitumiskavaga, et end kenasti musklisse saada ja jõusaalitööd toetada. Välistasin oma toidulaualt kõik harjunud niinimetatud halvad osad ja valisin lemmikuteks mingil põhjusel toored kaerahelbed ja kohaliku taluniku käest saadava kohupiima. Enam imelikumat valikut langetada pole ilmselt võimalik!

Mäletan siiamaani seda jäledat mõru maitset, kui püüdsin tooreid kaerahelbeid hammaste vahel närida. Rohke veega sain oma täiusliku eine siiski alla loputatud ning võisin järgmise musklikasvataja juurde asuda. Valasin mehise portsu valget sõmerat maitsestamata kohupiima kaussi ja kukkusin helpima. Vahel muidugi patustasin ka ja lisasin suhkrut kogu selle mögina peale.

Minu suureks pettumuseks oodatud kulturisti välimust ei saabunud. Pigem läks süda pahaks, kui mõtlesin järjekordse dieettoidu manustamise korra peale.

Eriti hulluks läksid lood põhikooli lõpuklassis. Sel ajaperioodil sisustasingi oma vaba aega meeleheitliku trenni ning kas mitte millegi söömise või kaerahelveste jahvatamisega. Kuna treeningsaal asus 12 kilomeetri kaugusel, kasutasin ka seda vahemaad lisatrenni tegemiseks. Nimelt sõitsin kohale mitte motoriseeritud sõiduvahendiga, vaid väntasin kõik need kilomeetrid igapäevaselt oma enda kondiauruga jalgrattal läbi.

Kaal muidugi langes mehiselt. Kui enne olin pigem nõrguke ja pontsakas olnud, siis toona võtsin alla ligi 20 kilo, mis kehamassiindeksi järgi tegi mind muidugi automaatselt alakaaluliseks. Ega enesetunnegi palju kiita polnud. Pidevast tühjast kõhust olin kogu aeg ärevil ja närviline. Ainuke leevendus sellele oli veel suurema koormusega trenn, mis pea ja keha mõnusalt tuimaks tegi.

Alles 14 aastat hiljem olen hakanud aru saama, et inimest ei armastata ainult tema trimmis keha pärast. Isegi kümme arstide arvates liigse kilokesega on see inimene siiski täiesti armastusväärne ning temaga on mõnus koos olla. Pigem on paras piin veeta aega paaniliste treenijate ja näljutajate seltsis.

Ise nad muidugi kiidavad, kui hea ja särav kõik nüüd on. Samal ajal aga millestki muust nad väga mõelda ei suudagi kui ainult oma suurest kaalulangetamisest!