Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: titetegu ei tohiks olla geeniprojekt, millele otsitakse pärast kohtus rahastajat!

 (35)
Beebi
BeebiFoto: Tanel Meos

Emadepäeva melus tärganud ühiskondlik debatt teemal "Eesti naine ei sünnita, sest eesti mees ei vastuta" sundis mindki sulge haarama. Ausalt öeldes jäi Ilvese-Pakosta sõnavõtte lugedes mõru maik suhu.

Laste saamisest räägitakse nagu projektist. Eriliselt jäi see kõlama lugedes Pakosta üllitist, kus ta viitas uuringutele, et miks iive on pidurdunud.

Eesti mees tahab ilusamat naist ja eesti naine targemat meest. Säärane oli väide. Peatage maailm, ma tahan maha! Laste saamisest on tehtud ajujaht ja missivõistlus: 2 in 1! Vanasti sündisid lapsed ikka armastuse krooniks ja lapsevanemate rõõmuks, nüüd on aga tegemist geeniprojektiga, millele pärast läbi pikkade kohtuprotsesside rahastajat otsitakse.

Minu hinnangul pole asi ei vastutustundetutes isades ega liignõudlikes emades, vaid probleem on märksa sügavam ning valusam. Minu tutvusringkonnas on palju väga vastutustundlikke mehi ja mõistlike nõudmistega naisi, ometigi pole neil ei paarisuhet ega lapsi. Miks? Sest inimesed on katki!

Ühiskonnas, kus näitamine ja fassaad on saanud peamiseks, ei teatagi enam, mis on reaalne ja tõeline ning mis on meelepete. Lastest on saanud vanemate aksessuaarid – mida nutikam, atraktiivsem ja "müüdavam", seda parem. Partneritega umbes sama teema – keegi ei julgegi südame järgi valida, vaid võrreldakse naabrinaise geeniuse või naabrimehe missiga.

Seotud lood:

Keskmisest eesti suhtest on saanud reality show, mida sotsiaalmeedia vahendusel jälgitakse, et kes kauem vastu peab ja millistest geenidest saab kõige parema resultaadi. Fotograafidel pole ilmselt iial nii palju tööd olnud kui tänapäeval, mil Facebooki foto ütleb rohkem kui tuhat sõna. Mummud seatakse ritta ja ette manatakse võltsnaeratus, pärast fotosessiooni ootab aga pereterapeut või psühhiaater oma leivaraha.

Kurb on. Lihtsalt kurb on, kuidas oodatakse, et Eesti iive tõuseks ja inimesed annaksid kohusetundlikult oma osa, aga paraku on see kõik projektipõhine – rahastaja otsustame hiljem, aga kannatajateks on paraku vaid lapsed. Ei, asi pole selles, et neil kõhud tühjad oleks, vaid asi on sadades ja tuhandetes närvilistes lapsevanemates, kes nende sentide pärast miljon närvirakku kaotavad, et oma õigust taga ajada.

Pole veel näinud, et ühegi lahutava paari laps söömata oleks, aga nutvaid ja meeleheitel emasid ning vihast põlevaid isasid jalutab vastu igal sammul. Ja see on ühiskond, milles loodame eluterveid inimesi üles kasvatada.

Asi pole meeste ajudes ega naiste seelikusaba pikkuses, asi on katkistes inimestes, kes on meie enda loodud maailmas end ära kaotanud. Inimkond elab suures vales ja uskumuses, et armastus ongi see, mida me pildil näeme. Titetegu ei saa olla projektipõhine ja laps ei tohiks olla aksessuaar, mida visatakse käest kätte, küsides: kes maksab?

Jah, ma tean, et toit maksab, mähkmed maksavad ja jalkatrenn maksab ka, aga hoidkem siis sent kokku fotograafi pealt, sest ega pereelu pea olema väljanäitus, ja lõpetagem hala, et pole piisavalt tarkasid mehi ja piisavalt ilusaid naisi. Kui alustame sellest, et lõpetame võltselude propageerimise ning õpetame lastele maast madalast õigeid väärtushinnanguid ja alustuseks sedagi, et armastus lihtsalt on ja lapsed on armastuse krooniks, siis võib isegi asjast asja saada.

Kes tahab sünnitada lapsi maailma, kus keegi enam isegi armastusse ei usu? Ühiskond on täis inimesi, kes on enda ära kaotanud, inimesi, kes ei oska ennastki armastada, rääkimata vastassugupoolest. Ma ei taha elada maailmas, kus mehed otsivad ilusaid naisi ja naised tarkasid mehi, ma tahan elada maailmas, kus armastus on – tingimusteta. Ma ei taha elada maailmas, kus lapsed on projektipõhised, ma unistan ühiskonnast, kus lapsed sünnivad sinna, kus armastus on – ikka tingimusteta.