Esimene mõte oli operaatori poolt pakutav positsioneerimise võimalus. Logisin aga rahulikult arvutiga iseteenindusse sisse, lugesin palju teenus maksab ja hakkasin telefoni jälitama. Siis ma veel ei teadnud, et see on alles mu Kolgata tee väike algus. Esimesel kahel korral positsioneeris teenus mu netiruuterit, mis on sama operaatori oma ja sedagi mitte täpselt vaid väga suvalisse kohta põllu peale. Maja ning ühtlasi ruuteri asukoha ja selle põllu vahemaa on linnulennult paar-kolm kilomeetrit.

No hästi, palusin klienditoe abi. Vaatasin hoolega, et iseteenindusest ikka õige numbri valin, mida positsioneerida jne. Lõpuks siis asi õnnestus. Sain kätte koordinaadid ja asula nime. Süda rahu täis, ootasin ära mehe õhtuse saabumise ja läksime GPRS-iga telefoni otsima.

Alguses oli meel rõõmus, et laps käis ilmselt sõbranna juures ja pillas seal õues telefoni lihtsalt maha. Õhtul pool üksteist läksime navigeerima. Koordinaadid ja asula nimi ei läinud üldse kokku. Koordinaatide järgi asus telefon hoopis teises asulas, elamute taga, keset metsa, suures nõgesepõllus, kus polnud aastaid mingit liikumist olnud. Positsioneerisin telefoni uuesti: viimaks on varastatud ja liigub - ei näita samu kordinaate, mis enne. Mees tallus nõgesepõõsa läbi ja loomulikult: mida ei olnud, oli telefon.

Mingi sisetunde ajendil liikusime selles asulas paikneva koolimaja taha ja märkisime üles koolimaja kordinaadid. Laps käib selles koolis. Koju tagasi sõites uurisime siis positsioneerimise poolt pakutud asula koordinaate, et äkki on erinevused lihtsalt niivõrd väikesed ja pakkus lihtsalt teist asulat, aga ei: totaalselt võimatu oli kahte asulat segi ajada. Positsioneerimise poolt pakutud asula ja positsioneerimise poolt pakutud koordinaatide reaalne vahe oli 5 kilomeetrit!

Selleks õhtuks lõpetasime. Järgmisel hommikul läksime lapsega koolimajja, jätsime igale poole maha jutu kadunud telefonist ja paari tunni pärast tuli kõne, et telefon leiti.

Võtsin ühendust operaatori klienditeenindajaga ja rääkisin loo ära. Andsin neile teenuse poolt pakutavad koordinaadid ja koordinaadid, kus telefon tegelikult asus. Klienditeenindaja mõtles veidi ja ütles, et asi läks vist natuke mättasse. Nii võib öelda küll, sest pakutud asukoha ja reaalse asukoha vahe oli taas kord neli-viis kilomeetrit.

Pärast iseteeninduses positsoneerimise kaarti uurides tuli välja, et reaalne asukoht ei jäänud üldse sellesse alasse, mida teenus pakkus ja teiselt poolt näitas ta seda ala niivõrd suurena, et kokkuvõtteks, sai öelda, et valda, kus ma asun ja kus mu laps liigub, tean ma niigi. Tegin järelduse, et kui muidu olen ma oma telefonioperaatoriga väga rahul, siis positsoneerimine on teenus, mida küll väga reklaamida ei tohiks ja ei tasuks, sest see on puhas kliendi petmine.

Lapsevanemana võin lisada, et väga mõttetu teenus. Kirjas, mille opraator mulle pärast saatis oli, et maal on positsioneerimise täpsus 5 kilomeetrit. Nii et kui telefoni positsioneerimiseks on vaja prokuröri luba, siis on lihtsam telefon lapsele riiete külge õmmelda, sest kaotamise korral on väga väike tõenäosus seda üles leida.