Nende endi jaoks pole selles midagi erilist, kuid minul võttis intensiivne ristküsitlemine lennujaamas pisara silma.

Iisraeli minnes tuleb Riia lennujaamas mööduda narkokoerast ja läbida uuesti pagasikontroll, ehkki edasilendude puhul ei ole see obligatoorne. Mind võttis see pisut muigama, sest adusin, kuidas Iisraeli peetakse ohtlikuks riigiks, ehkki tegelikult on see üks turvalisemaid. Kuid sel turvalisusel on oma hind, mida peagi märkasin: pidev valvelolek, aktiivne tegevus ohu leidmiseks, erinevate turvameetmete kasutamine.

Riiki sisenedes küsiti mult passikontrollis, kuhu ja kelle juurde lähen, kui kauaks, mis on mu sõbratari nimi, keda külastan ja mida ta Iisraelis teeb.

Ka riigis sees on tunda pidevalt kerget kontrolli, ehkki sellega harjub üsna ruttu. Lennujaamast korraks väljunud ja uuesti siseneda soovides, pidin vastama, miks ma lennujaama lähen, justkui ei tohiks sealt sisse ja välja käia.

Peagi hakkasin aga taipama, et kõrgendatud valvelolek on kohtades, kus liigub palju rahvast. Ükskõik, kas sisened kaubanduskeskusesse, bussi- või rongijaama, mis tahes rahvarohkesse kohta - alati otsitakse või kasvõi kergelt kontrollitakse kott läbi. See ei kehti aga väikeste poekeste puhul, nii et linnas elades, kohvikutes ja nurgapoekestes käies seda kunagi ei taju.

Kui rääkisin oma sõbranna korterikaaslastele kontrollivatest küsimustest lennujaamas, ütlesid nad, et tagasi lennates on asi märksa hullem, eriti minu puhul. Tundsin end veidi solvatuna, nagu oleks mind Ida-Euroopa kergemeelseks tüdrukuks peetud, kuid ei, asi pole selles. Kõik üksi reisivad noored naised on riskirühmas. Ilmselt kardetakse, et riigivastased moslemid võivad neid ära kasutada, teha neile ajupesu või saata nendega ohtlikke asju: relvi, lõhkeaineid, mida iganes.

Pärast pea tunniajast järjekorras seismist passikontrolli jõudes arvasin algul, et kõik sujub leebelt ja rahulikult. Mind küsitlenud tütarlaps oli sõbralik ning tema kontrollküsimused mõjusid neutraalsena. Mult küsiti, kus ma käisin, kui kaua, kas pakkisin oma kohvri ise, kas jätsin kohvri üksinda, kas keegi andis mulle midagi kaasa. Tavalised küsimused, mida teadsin juba ette, et küsitakse.

Kui tundus, et küsitlus on läbi, hakkas mind küsitlema aga tütarlapsega paaris olnud lennujaamatöötaja. Ta küsis uuesti kõiki samu küsimusi, mida tütarlapski oli küsinud, kuid palju intensiivsemalt ning mitu korda järjest, lisades juurde aina uusi ja uusi küsimusi. Püüdsin kõigile kiiresti ja korrektselt vastata, tundes, et hakkan vist kohe varsti nutma.

Lõpuks küsimused lõppesid, mu passile kleebiti kollane kleepriba ja kästi minna pärast pileti saamist kontrolli. Käisin läbi kontrollist, samuti otsiti mu asjad enne pardale astumist uuesti läbi ja pärast 2,5 tundi lennujaamas, astusin lõpuks lennuki pardale.

Ehhki korraks oli tunne, et ma murdun ja ei taha enam kunagi Iisraeli tagasi tulla, läks see tunne kiiresti üle. Tajusin, et sellised ranged turvameetmed on ka mu enda huvides.