Lugeja: tegin reastumisel vea ja võõras kaasliikleja jälitas mind koduni!
Kiirustasime perega Pärnu linnast välja Paikuse alevikku ning sai reavahetusel veidi hooletu manööver tehtud. Tunnistan oma viga ning ei õigusta mitte kuidagi hooletust liikluses. Minu taha jäänud sõidukijuhti minu eksimus kauguse hindamisel ei erutanud. Küll aga erutus kõrval sõitnud täiesti võõras härrasmees. Viha läks mehel kohe nii suureks, et ta asus meie masinat jälitama. Täiesti sihtpunktini välja püsis ta meil sabas. Parkis koduukse ees meie kõrvale ja jäi arveteklaarimist ootama!
Autot parklasse jättes mõtlesin ruttu järele, millised enesekaitsevahendid mul sõidukis olemas on. Parima relvana tundus hetkel veel legaalselt kaasaskantav rattavõti. Ukse küljesahtlis peitus ka üks peenike kruvikeeraja. Esialgu näis pere ohutus nende minimaalsete vahenditega kaitstud olevat. Muid enesekaitsevahendeid politsei kaasas kanda ei luba. Nuga läheb külmrelva alla ja revolver on tulirelv. Pealegi ei soovinud ma isegi ärplejat nii tõsiselt vigastada.
Peast käis läbi kriminaaluurimise kulg: kas enesekaitse ületas hädaohu piiri ja muud säärased küsimused. Nende alusel on ennegi oma peret kaitsnud inimesi omakoda kriminaalkorras vastutusele võetud. Lootsin, et saame kiire sõnavahetuse käigus oma seisukohad selgitatud ja jälitajal tuurid maha võetud.
Kõrgendatud võitlusvalmiduses parkisin masina ning väljusin, et kuulata jälitaja selgitusi tema tegevusele. Mees hakkaski hooga pihta, kuidas temale ikka ei meeldinud, et ma "Volvole ette tõmbasin". Küsisin vastu, et mis ajast tema meil liikluses korda loov väetite kaitsja Robin Hood on. Sellele mees vastata ei osanud ja nõustus lõpuks isegi, et läks oma kättemaksuihaga liiale.
Suvalise reastumise peale nii närvi minna ei ole normaalne. Eriti veel, kui see reastumine ei puudutanud kättemaksjat ennast ega tema masinat!
