Lugeja tarkadele: teid tehakse lolliks ja lollilt võetakse raha ära
Postkasti potsatas sellise sõnumiga ümbrik: piisab mul vaid see avada, teha kuhugi ristike, saata tagasi ja 100-osaline Boschi tööriistakomplekt on minu! Ümbriku avanud, selgub, et see pole veel kõik: ka vinge televiisori omanikuks võin saada. Kõik on loomulikult "kauba peale", "tasuta", "kingitusena"...
Püstitasin endale eesmärgi: uurin välja, kui see on üldse võimalik, kuidas selle "tasuta lõuna" eest minult ikkagi tegelikult raha võetakse. Lollidelt võetaksegi raha ära, aga kuna keegi pole sündinud loll, siis tahan teada saada, kuidas nad mu lolliks teevad ja raha ära võtavad.
Kohe hakkavad silma tärnid, näiteks selline lööklause: "100% kingitusena!*" Kuskil peab siis olema püha tõde, mida tegelikult lubatakse? Selge: tellides minimaalselt selle summa eest... Hakkab tulema, nagu öeldakse. Ja tellima peaks ma mitte seda, mida mul vaja on vaid seda, mida nemad pakuvad.
Teiseks selgub, et magusa kingituse omanikuks saavad vaid sada kiiremat. Lisaks toimub see tarbijamäng mitmes riigi korraga. Kui paljud inimesed said tol hommikul sellise ümbriku? Sellise, mis jätab nii intiimse ja personaalse mulje, nagu oleks saadetud vaid mulle. Võib arvata, et nii paljud, et tõenäosus saada üheks õnnelikuks, kes võidab ka televiisori, muutub nullilähedaseks. Nagu õnneloos: ostad ja mängid, mängid ja ostad, aga võidab ikka keegi teine!
Loen veel ja pea hakkab nendest värvilistest ahvatlustest huugama, suurtest lubadustest, tärnist ja kahest tärnist, mis iga suurt sõna lõpetavad ja ilusale unistusele vee peale tõmbavad. Kirsiks tordil on see: loe kampaania tingimusi täpsemalt edasi kodulehelt! Kõrini! See farss tuleb lõpetada ja variante on kaks: suunata kogu see jama prügiurni või sooritada tellimus. Aga kas mul on seda asja vaja? Põrgu päralt – ei ole! Kas mul on raha jalaga segada – ei ole!
Kui tellin, tulebki tunnistada, et mind tehti lolliks, lollilt võeti raha ära ja unistus tasuta lõunast hakkab uduseks muutuma. Jah, ma võin siiski võita magusa auhinna, aga sama suur on tõenäosus võita lotoga. Pealegi tean, et lotot mängides toetan mingil määral abivajajaid, sporti, kultuuri.
Kui mulle lolli staatus ei meeldi, aitab vaid ignoreerimine. Nii teengi: ei mingit tellimist, ei mingit edasi lugemist. Aeg on raha.
Kõht on tühi. Praad aurab laual. Tasuta. Tahaks selle kauni ettekandja korraks tagasi kutsuda ja temalt pärida, kuidas ta ikkagi kavatseb selle tasuta lõuna eest raha sisse kasserida, aga teda pole enam! Mul on kaks võimalust: kas suruda näljatunne alla ja lahkuda, või hakata toitu nautima ja oodata, mis juhtuma hakkab.
Kindlam on mitte alluda provokatsioonile, ennast sundida ja lahkuda, aga kas me suudame seda alati?
