LUGEJA: Tänapäeva üliõpilane on arg, laisk ja ükskõikne
Läbi sajandite on üliõpilaskond ja tudengid olnud need, kes on algul võimatuna näivate unistuste ja ideede genereerijad. Olla näiteks 19. sajandil üliõpilane, oli ühiskonnas omaette staatus, mis tähendas suuresti ka vastutust.
Eesti iseseisvumine ja taasiseseisvumine on suuresti toetunud noortele üliõpilastele, tänu kelle visadusele see kõik võimalikuks on saanud. 20. sajandi okupatsiooniaastate jooksul olid just üliõpilased need suurimad dissidendid, kes kandsid edasi ideed Eesti iseseisvusest. Selleks, et pakkuda ühiskonnale alternatiivseid ideid üldise laastava nõukoguliku mõttemallide taustal, riskisid tolleaegsed üliõpilased reaalselt kogu oma tuleviku ja reputatsiooniga. See oli igapäevareaalsus, mis nüüd on asendunud diplomite tuima trükkimisega, süvenemata üliõpilase õigesse rolli.
Need, kes võrdlevad tänapäeva haridust tasemega, mis saadi kõrgkoolidest näiteks 30 aastat tagasi, saavad aru, et asjalood on ikka kardinaalselt muutunud. Olukorras, kus ligikaudu 70% keskkoolilõpetajatest lähevad kõikvõimalikke kõrgharidus-dokumente nõudma, on meid viinud situatsiooni, kus üliõpilasstaatus on niivõrd stamp, ütleks isegi alandavalt tavaline.
Kui 1920. aastatel lõpetas noor inimene gümnaasiumi, oli ta koheselt ühiskonnas tunnustatud ja respekteeritud inimene. Seda veel eriti, kui too oli naine. Tänapäeval ei tule vastseid magistrilõpetajaid õnnitlema tihtipeale isegi oma lähedased, öeldes, et leia enne töökoht ka. Seega on ühiskonna perspektiiv muutnud reaalsest töötegemisest ja töötamisest enese lõputu „harimiseni“, mis tegelikult enam ei olegi harimine, vaid tuim õpikust põhikooli tasemel peatükkide äraõppimine. Seetõttu pole vaja imestada, kui tööandjad palkavad üliõpilaste asemel pigem kogemustega töötegijaid, kes on harjunud ka reaalselt tööd tegema.
Olla üliõpilane on praegu lihtsalt üks võimalus, kuidas oma lapsepõlve pikendada. Kartmatu ideede genereerimine ja kirg oma seisukohtade kaitsmisel, on asendunud lihtsalt ülikoolidokumentide masstootmisega. Eriti selgelt tunnetavad seda endised kesklinna koolide õpilased, kes on endale sarnases seltskonnas harjunud üheskoos pingutama ja tegema oluliselt rohkem, kui nõutud tavalises riiklikus programmis. Isikliku kontakti õppejõuga ei saavutata enamasti isegi seminarides või harjutustundides, rääkimata 200-pealistest massloengutest.
Üliõpilaskonna hulgas ei kahelda enam hetke ühiskonnakorra õiguses. Ollakse vaid vaikivad leppijad, kes tuimalt õpivad oma peatükke raamatust, täpselt nii, nagu valitsev võim neid õpetab. Puudub täielikult noorte tudengite perspektiiv ühiskonna edasiste arengute eeldustest. Kõik see on asendunud parteide tagatubade ainu-monopoliga...
Öeldakse, et iga haridusasutus on õpilaste nägu. Nii ka ülikoolide-kõrgkoolide puhul. Olgu seal õpetajaks geeniused või kui tahes targad professorid, siis sellest asutusest väljapoole jääv mulje sõltub vaid üliõpilaste endi julgusest, leidlikkusest ja kirest – omadused, millest tänapäeval võib lugeda ajaloolehekülgedelt.
Mõni võib praegu arvata, et kui üliõpilane tahab olla aktiivne, siis ta liitub mõne tudengiorganisatsiooniga või lausa korporatsiooniga. Tõsi – see on samm paremuse poole, kuid on avalik saladus, et tänapäeva tudengiorganisatsioonid tegelevad enamjaolt vaid sotsiaalsete suhtlemisoskuste arendamisega, kus kindlasti oma osa on alkoholil. Juhul, kui sealjuures ka mõnda ühiskonnaprobleemi arutatakse, siis mingile jõulisele ja paikapidavale avaldusele reeglina ei jõuta. Ainuke asi, millega tudengiorganisatsioonid riiklikul tasandil suudavad silma paista, on üliõpilastoetuste tõstmise-alandamise temaatika või bussipiletite hind. Ja seda ka rohkem sellepärast, et see puudutab otseselt kõigi taskuid.
Palju on räägitud sellest, et ülikooliharidusele ligipääsetavus sõltub sotsiaalsest taustast. Andke andeks, aga mingist sotsiaalsest taustast on siin võimatu rääkida, kui isegi kõrgkoolide riigieelarveliste kohtade lävendid on lastud võimatult madalale. Need on lastud isegi nii alla, et vähem populaarsetele erialadele inseneerias ja loodusteadustes on näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis võimalik kandideerida 33-palliste riigieksamitulemustega. Olgem ausad, tulevane üliõpilane, kes tahab saada ülikooliharidust ja läheb seda nõutama alla 50-punktilise kirjandiga – ta on ju absoluutselt kirjaoskamatu inimene, kellel on jäänud 6. klassi ortograafia programm läbimata!
Riigieelarvevälistest kohtadest on juba lausa kurb rääkida. Raha eest saab otsekohe kõike, see on täiesti selge. Olgu selleks kõrgkooliks Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool või suvaline erakõrgkool. Kõigile lisaks saab avatud ülikooli kaudu aineid võtta ka isik, kellel on lihtsalt kõik riigieksamitulemused sooritatud 20 punkti peale ja keskharidusetunnistus taskus.
Ja kõige kurvem sealjuures on see, et üliõpilased ise justkui aktsepteerivad seda, et põhimõtteliselt iga madalalaubaline, kes tahab või kellel natukenegi viitsimist ja raha on, saab Eesti mõistes tuntud ülikoolidiplomi üsna hõlpsalt. Omavahelises seltskonnas tunnistavad ka paljud andekamad üliõpilased, et mitmed ained, eriti sotsiaalteaduste valdkonnas, on alla igasugust taset, kuid avalikult protestima selle vastu minna ei julge keegi. Selle alternatiivina kasutab ülikool anonüümset hindamist, et selle kaudu „aine metoodilist õpetamist paremaks muuta“. Kuid selline anonüümne hindamine ei huvita absoluutselt mitte kedagi. Peaasi, et raha tuleb, olgu riigilt või üliõpilastelt endilt.
