Lugeja: tänapäeva naised on räpased ja ei oska korda hoida

Olen kolmekümne aastane mees ja olen oma elu jooksul koos elanud mitme naisega. Seda nii ülikooliajal kui ka hiljem, kui õpingud juba läbi. Nüüd olen suhtes, aga paraku elame lahus, sest ma armastan puhtust ja andke andeks, aga mu naine seda küll ei tee.

Tehke mis tahate, aga ma olen tõesti üllatunud. Ja seda halvas mõttes. Eesti naised oskavad olla väljaspool kodu kaunid malbed kiisud. Nad manavad sulle silme ette pildi just kui nendega käiks kaasas kõik, mis ilus ja hea. Praktiliselt on aga lugu hoopis teine. Võin oma kogemuse põhjal väita, et noortest naistest vähemalt kolmandik ei ole elus kunagi harja käes hoidnud või ei oska oma kodus kraanikaussi mustadest nõudest tühjana hoida.

Ülikooliajal võtsime sõpradega kamba peale korteri. Korter oli keskmine, ei midagi liiga uhket aga samas korralik ja ilus. Elasime viiekesi koos, kolm neiut ja mina oma kursavennaga. Esimestel nädalatel oli kõik suurepärane, kuni lõpuks selgus, et suudame kahekesi rohkem korda hoida kui kõik kolm tüdrukut kokku. Must pesu tubades laiali vedelemas ja pesemata taldrikud ning tassid igal pool laiali oli igapäevane nähtus. Sama kordus ka mu esimese tõsisema suhte ajal, mille lõpuks ära lõpetasin, sest naine lihtsalt, vabandust väga, üks suur põrsas oli. Andsin endast parima ja rääkisime sellest. Paar päeva pärast pikka vestlust oli paar päeva asi korras, kuid siis läks kõik jälle vana rada pidi. Nõiaring.

Praegune suhe on samasugune. Oleme olnud koos kolm aastat, viimase neist elame erinevates korterites. Armastan oma naist, aga ei salli seda segadust, mis temaga kaasas käib. Ma ei arva, et naised on loodud kööki pliidi taha või et nad peaksid iga päev lapi ja harjaga kodu üle käima. Küll on aga oskus enda järgi koristada minu arvates vajalik.

Kirjutasin selle kirja, et küsida Naisteka lugejatelt nõu. Mida ma tegema peaksin, et mu naine saaks aru, kust läheb piir ühe korra unustamise ja jätkuva hooletuse vahel?