Kui mul näiteks oli 100 punkti, siis ma vaatasin, mis auhindu ma selle eest saan. Näiteks 45 punkti eest saab pakk harilikke pliiatseid või ratakella. 55 punkti eest saab plastiliini. 90 punkti eest saab suisa 5l klaasipesuvedeliku ning kui sul on 100 punkti, siis saad kas Stiga lauatennise pallid, dušigeeli või Miki-Hiire pusle.

Arvutame aga need punktid ümber eurodeks. Kuna 1 punkt oli 20 eurot, siis 100 punkti saamiseks pean ma kulutama 2000 eurot. Seega, Swedbank pakub mulle lauatennise palle või Miki-Hiire puslet 2000 euroga. Need on vist maailma kalleimad pallid ja pusle.

No loomulikult ei pea ju pank preemiaprogramme tegema ning see on ju klientidele boonus, kuid mingite pallide nimel tuleb ikka tohutult palju kulutada ning selline preemipunktide proportsioon on naeruväärne, mitte motiveeriv.

Swedbanki juht Michael Wolf on pidevalt rõhutanud kulude kärpimist. Kuid siinkohal ma tahaks öelda seda, et selle suure kärpimise ja kulude kokkuhoiuga, on kontorites tellerite arv nii väheseks jäänud, et peakontoris olen ma kaks korda 30 minutit oodanud oma korda. Samal ajal töötab tipptunnil leti taga 4-5 inimest, kuid ülejäänud boksid on tühjad.

Wolfi suur säästuplaan paneb olemasolevad tellerid suurema surve alla, sest neil tuleb väiksema hulgaga teenindada inimesi. Pank nõuab, et tellerid oleksid kiired, täpsed, sõbralikud ning head klienditeenindajad. Kuid niimoodi inimesi pigistades jätab pangajuht vereimeja mulje. Töötajad oleksid nagu orjad, kellele surutakse üha suuremat koormust peale.

Äkki on Swedbanki preemiaprogramm ka Wolfi poolt välja mõeldud, sest jube palju tuleb küll kulutada, aga vastu saab ikka väga vähe.