Eestlased sõdisid eestlaste vastu

Kui ütleme, et Vabadussõda oli sõda eestlaste ja venelaste vahel, kus Venemaa soovis vallutada Eesti, ei ole me sõja olemusse süvenenud.

Põhjalikku kaevumist ei olegi vaja, piisab sellest, kui kainelt lugeda läbi "Nimed marmortahvlil" või vaadata ära film.

Filmi alguses tekib klassiruumis tüli, sest üks klassivendadest ei taha minna Eesti eest sõtta. "Kaitske ise oma paksude valitsust," ütleb Käämer. Käsper aga, teose positiivne kangelane ja kamba liider, on rikkast perest ja tema jaoks on kõik lihtne: juba oma varanduse kaitsmiseks tuleb tal sõtta minna.

See on klassi sõda - võitlus kodanlaste ja kommunistide vahel. "See on ju võõras võim," hurjutab Ahas Käämerit. "Olgu või võõras - peamine, et mitte Käsperi-sugused!" lajatab Käämer.

Käämer ei vihka Eesti riiki, ka tema aitas Eesti lipu salaja Tartu raekoja torni hiivata, kuid hoopis teine lugu on see, kas kaitsta rikkaid või pooldada neid, kes toovad majandusliku võrdsuse.

"Tuulepealses maas" on Eesti riigi eest seisjad peamiselt rikkad kodanlased, nagu see toona ilmselt oligi. Kommunismile olid vastuvõtlikud eelkõige vaesed ning rahvuslikud ideed nõudsid neilt suuremat mehisust. Tühja kõhu ja paljaste varvastega on aadetele raskem mõelda.

Tuleme tänasesse päeva: kui mõni suurem jõud tõuseks meie lähedal ja lubaks võrdsust, laenude kustutamist, majanduslikku leevendust, kas see ei paneks meid vähemalt kahtlema, et liituda just nende "kergendusetoojatega"? Ilmselt oleksid üsna paljud eestlased valmis ka oma riigist loobuma, kui see tõotaks kergemat elu. Milleks riik, kui see ei toida ja kui see tähendab ebavõrdsust. "Kelle Eesti - kas minu Eesti või sinu Eesti?" küsib Käämer, kelle riigi eest ta õieti võitlema peaks. "Esimene ja teine Eesti" on ka tänapäeval olemas: on neid, kelle arvates kõik on kõige paremas korras, ja neid, kelle arvates kõik on lootusetult halvasti. Need kaks Eestit oleksid klassisõjas teine teiselpool rindejoont, olgugi, et rahvus on sama.

Vabadussõda on nimetatud ka "vennatapusõjaks", sest juhtuski seda, et ühest ja samast perest sattusid pojad sõdima erinevale poole rindejoont. Rindejoon ei jooksnud seega rahvuste vahelt, vaid lausa perekondade keskelt.

Küsimus, kas olulisem on oma riik või majanduslik võrdsus (ehk klassiküsimus) tuli vähemkindlustatutel endil vastata. Nii ütleb Hennu vend Ants, et ta on pikalt kaalunud sõttaminekut, mõelnud üht- ja teistpidi ning vihastas venna avalduse peale, et nood lähevad sõtta terve klassiga.

Venelased hävitasid venelasi

Kommunistid, kes ida poolt tulid, ei olnud ammugi rahvuslike huvide eest väljas. Maailmarevolutsiooni alustasid nad kohaliku vene eliiti hävitamisest. Rikkad ja mõjukad tapeti, haarati võim ning suunduti maailma vallutama. Eesti jäi lihtsalt teepeale kommunismi levitamisel.

Ajalootunnist teame, et poliitilised jõud jaotusid n-ö punasteks ja valgeteks, kellest viimastel polnud konkreetselt Eestiga mingeid kurje plaane. Agressiivsed jõud jäid peale ning selle tõttu kannatasid "valged" kõikjal, kuhu kommunistide võim ulatus. Ükskõik, kas "valgeks" osutus venelane, eestlane, lätlane, soomlane: maha löödi kõik. Seega ei tapnud venelased eestlasi, vaid "punased" tapsid "valgeid", kommunistid tapsid kodanlasi ja kes teab, kas Eesti-poolsel rindel sõdijad kaitsesid rohkem oma rahva vabadust või hoopis oma isiklikke huve. Aatelisi inimesi oli nii siin- kui sealpool rindejoont, omakasupüüdlikke nõndasamuti. Nii ka rahvustega: sõdivaid pooli ühendas eelkõige idee, mitte rahvus.

Kommunistid ühendasid jõud, rahvus polnud oluline

"Punaste" hulgas ei sõdinud mitte üksnes venelased ja eestlased, vaid nende ridades oli mitme rahvuse esindajaid, kaasa arvatud lätlasi ja hiinlasi. Nende kõigi jaoks oli oluline kommunismi idee levimine. Kui toonane sõda olnuks Venemaa huvides, polnuks Hiina või Läti kommunistidel sinna sõtta asja.

Rahvus ei olnud selles sõjas oluline (nagu ka hilisemas liidus, kus rõhutati vendlust rahvaste vahel), vene keel jäi peale pigem praktilistel kaalutlustel, nagu tänapäeval levib inglise keel ja "sööb välja" teisi rahvuskeeli, ilma et keegi teadlikult rahvuskeeli hävitaks.

Pigem olid kommunistid siiski vene keele ja kultuuri hävitajad kui pooldajad ja edendajad. On ju ilmselge, et Puškini ja Lermontoviga ei sidunud neid miski. Pigem olnuksid viimased esimesed, kelle uus võim oleks hukanud. Ka ajalookäsitlus muutus ning Nõukogude Liidus ei õpetatud eelkõige Venemaa ajalugu ja kultuuri, vaid marksismiideid ja Nõukogude Liidu ajalugu (millega kaasnes mahukas ideoloogiline taak).

Kommunistide võimule tulekuga hakati kultuuriinimesi hävitama ja see hävitustöö jätkus aastakümnete vältel, mistõttu on traagiliseks tulemuseks see, et 20. sajand ei ole andnud maailmale ühtki suurt vene poeeti, milleks sel rahval potentsiaali kahtlemata oli, ning venelasi tuntakse suures osas "barbaritena", kes nad loomu poolest algselt ei ole.

Eestlased loobusid ise oma riigist ja asusid küüditama

Vabadussõja järel jäi Eesti riik iseseisvaks. 20 aasta pärast, kui Vene tankid riiki sisse sõitsid, toimus see presidendi loal. Me andsime ja alla loovutasime oma riigi ise, Vabadussõjas valatud veri jooksis justkui liiva. Eestil ei olnud enam seda ühtsust, jõudu ega usku endasse, mis oleks võimaldanud jõude koondada. Valitsev klann teadis ilmselt vaistlikult, et nad ei aja Eesti asja, vaid "oma asja", mida rahvas enam kaitsma nõus ei oleks.

Järgnesid küüditamised, kusjuures suurem osa pealekaebajaist ja küüditajaist olid paraku eestlased. Nemad tundsid kohalikke olusid ja täitsid ülevalt poolt tulnud käsku. Käsk tuli küll vene keeles, kuid täidesaatjad olid Eestis sündinud ja sünnilt eestlased.

Küüditamise põhjuseks ei olnud rahvus, vaid pigem varanduslik olukord. Rikkaid süüdistati selles, et nad on rikkad, mitte eestlasi selles, et nad on eestlased.

Kui eestlased ei oleks nii varmalt kommunistidega koostööd teinud ja oleksid rohkem kokku hoidnud, oleks mitmed perekonnad Siberi-teekonnast pääsenud. Küüditamise põhjuseks sai sageli kadedus ja isiklik kättemaks ning kättemaksjateks ei olnud venelased, vaid rahvuskaaslased.

Hiljem oli eestlaste hulgas kommunismis pettujaid ehk palju, kuid esialgu tundus see ilmselt suurele osale üllas ja hea idee. Pärast 20 aastat vabariiki, kus rikastel oli hea ja teistel "kitsas", oli nõukogude võimu saabumine vabastav ja joovastav. Kui õõnes, kuri ja silmakirjalik see uus võimuklann oli, selgus mõni aeg hiljem, kui oli juba hilja taganeda. Siiski, tuleb tunnistada, et palju sellest, millest 1940. aastal kergenduseta vabaneti (ebavõrdsus, äärmine vaesus ja muud kapitalismi pahed), on taasiseseisvumisega tagasi tulnud.

Tagakius oli ideoloogiline, kuid mitte kunagi rahvuslik

Laias laastus võib öelda, et kommunistid ei ole eestlastele kui rahvusele kurja teinud. Vastasel juhul ei saaks me mingil juhul rääkida nõukanostalgiast ja võimatu oleks, et eestlaste hulgas leiduks möödunud aja tagaigatsejaid. Ehkki repressioonid olid ja ideoloogiline ajupesu oli, võib samas öelda, et kodutuid ei olnud, kõigil oli tööd, ei olnud majanduslikku ebavõrdsust. Kapitalismil on omad varjuküljed, nagu kommunismilgi.

Loomulikult on kommunism väikerahvastele teinud kõvasti liiga, austamata ja arvestamata väikekultuure, kaotades rahvusriike, hävitades kultuurikandjaid. Kaotajateks on olnud seejuures kõik rahvused, eelkõige venelased ise. See kultuur, mis alles on jäänud, ei ole vene kultuur, vaid pigem kultuuritus. See keel, mida räägitakse, ei ole enam see keel, mida rääkisid venelaste haritud eelkäijad. Suurest osast kultuurrahvast on saanud kultuuritu mass, kelle meeled on uputatud viinapudeli põhja ning kelle ajud on pestud kommunistliku ideoloogiaga.

Olenemata rahvusest vaenas kommunistlik võim kõiki, kes sellega ei nõustunud või selles kahtlesid. Seetõttu ei kehtinud ei sõna- ega usuvabadus: teistsugustel ideedel ei olnud ruumi, teistel jumalatel Stalini ja Lenini kõrval ei olnud kohta. Eestlased ei ole kunagi olnud väga ideoloogiline ja usklik rahvas. Seevastu vene rahvas, kes on juba sünnilt õigeusklikud ning küllusliku kultuuripärandiga, pidi kommunismi tõttu loobuma märksa rohkemast. Samuti katoliiklastest poolakad, kelle preestreid, maa soola, hukati sadade kaupa. Mida oli meil, eestlastel, selle kõrval kaotada? Mõni maja, kust Siberisse sõita, ja mis pärast nõukogudeaja lõppu omanikule või tema järglastele tagastati. Eestlased on oma varad tagasi saanud, kuid kes tooks tagasi hukatud vaimsuse ja selle kandjad?

Tähelepanuväärne on, et ei kaotatud rahvuskeelseid koole, meie vanemad on saanud kõik keskhariduse eesti keeles. Nõukogude Liidus oli sadu eestikeelseid koole, neid ehitati juurde ja koolitati ka eesti koolide õpetajaid. Olid olemas eestikeelsed teatrid, loomeliidud, filmid, kirjandus ja seda kõrgtasemel. Valetame, kui ütleme, et keegi pani oma karvase käe meie keele ja kultuuri külge. Vastupidi - seda soodustati ja selleks anti raha, ainus tingimus oli, et valitseva ideoloogiaga ei tohi vastuollu minna, muid kitsendusi ega piiranguid ei olnud.

Eestlased ei hooli ise oma keelest ega maast!

Süüdistame Eestis elavaid venelasi selles, et nad ei õpi, oska ega armasta eesti keelt, kuid tõsi on see, et me ei armasta seda isegi.

Meie lapsed eelistavad rääkida pigem inglise keelt ja nii mõnigi koolilaps eelistaks emakeeletundidele koolis hoopis soome keele tunde, sest "pärast kooli lähen kohe Soome tööle. Milleks mulle see eesti keel?"

Emakeeleoskuse tase langeb ning isegi filoloogiatudengite lugemis- ja keeleoskuse tase on madalam kui varem.

Sirvides kas või siinsamas Delfi kommentaariumis vihaselt venelaste aadressil sõna võtvate inimeste keelekasutust, on näha, et nende viha ei ole pöördvõrdeline armastusega oma maa ja keele vastu. Emakeeletunnis on nad sõdinud ilmselt sama vihaselt õppimise vastu, eesmärgiks ongi viha vihkamise pärast.

Kodumaa-armastusest on saanud aga vaat et huumor, samuti lojaalsusest valitsuse suhtes. Kui paar aastat tagasi mõnitasid Ansipit eestivenelased, siis nüüd on eestlased nendega ühinenud.

Eestlane ei austa ennast ega ole ka kuigivõrd patrioot. Ta ei oska korralikult oma emakeelt ega tunne hästi ka oma kultuuri. Aga seda kõike nõuab ta kohalikult venelaselt.

Venelased on Eesti patrioodid

Usume või mitte, suur hulk eestivenelasi on Eesti patrioodid. Nad armastavad seda maad, seda on paljud neist väljendanud, isegi kui nad keelt ei oska. Suur osa venelasi oskab siiski ka keelt ning nii mõnigi neist valdab seda paremini kui seda emakeelena rääkijad. Kas see ei peaks meile häbi tegema?

Venelasi on sportlaste, muusikute ja teiste kultuuritegelaste hulgas. Nad esindavad meie maad ja võitlevad meie võitlust, samal ajal kui nii mõnigi "suur patrioot", kes riigi heaks lillegi ei liiguta, soovib kõik venelased loomavaguniga "kodumaale" saata. Ometi on suurem osa venelasi sündinud siin ja peavad oma kodumaaks Eestit.

Vene poisid omandavad Eesti sõjaväes eesti keele ja kahtlemata on suur hulk neid, kes Eesti eest ka sõtta läheksid kas või oma rahvuskaaslaste vastu. Kui me ise seda kõike ära ei riku.

Eestlasele meeldib mitte sallida

Venelased tajuvad seda, et neid ei sallita. Eestlasele meeldib mitte sallida. Ka teisi eestlasi. Tehke proovi: kolige suvalisse Eesti alevikku ning vaadake, kuidas teid vastu võetakse. Tõenäoliselt keegi teid sinna ei oota ega taha. Kui paar aastat vastu peate, sulate sisse ja saate sõpru, aga võib-olla ei sulagi ja igasugu jutte enda kohta kuulete kindlasti nii või teisiti.

Venelaste suhtes ollakse aga vaenulikud pelgalt rahvuse tõttu. Ja kõigele vaatamata on see suure osa jaoks kodumaa. Nad ei ole mingid okupandid. Olla venelane ei tähenda olla kommunist ega eestlase vaenlane.

Suur osa muukeelsest elanikkonnast, keda peame venelasteks, ei ole ka tegelikult sünnilt venelased, vaid hoopis ukrainlased, valgevenelased, juudid ja teised rahvad. Nad on venekeelsed, kuna on sündinud venekeelsesse ühiskonda või kasvanud venekeelses peres, kuid nende juured on mujal.

See tõestab omakorda, et siin elavad muulased ei ole okupandid, venelased, kes tulid Eestit hõlvama, vaid kommunistid vallutasid kogu Ida-Euroopa ning Nõukogude Liidu piires rahvused segunesid, paiskudes üle liidu laiali.

Ilmselt ei olegi venekeelse inimese rahvus aga venevihkaja jaoks oluline. Tal on ükskõik, kas vihata venelast, mustanahalist, juuti või teist eestlast. Peamine, et vihata saab.

Venelastega ei ole aga vihkamisel suurt pistmist peale selle, et vihkajad on selle rahvuse oma vihaobjektiks valinud. Venelased kui rahvus ei ole eestlastele mitte midagi halba teinud.