Lugeja Soomest ja soome keelest: läbi Soome televisiooni sai silmad krillis vahitud, kuis soomlased riides käivad
Tänasest Päevalehest saab lugeda intervjuud Soome endise presidendi Tarja Haloneniga. Tema sõnul on kurb, naabrite keelt osatakse ja räägitakse üha vähem. Selle oskuseta jääb ka kultuur ja maa kaugemaks, olgu selleks siis soomlaste Eesti või vastupidi. Üks Delfi lugeja meenutab, kuidas ja miks omal ajal soome keel selgeks sai ja põhjanaabrite riik unistustemaana näis.
Mäletan, kuis 70ndatel aastatel läbi Soome televisiooni sai silmad krillis, suu avali vahitud, kuis soomlased riides käivad, kuidas istuvad, astuvad, räägivad. Neil oli kõik vaba ja imeline. Soome - see oli meile unistustemaa ja mere ääres sai unistava pilguga vahitud ometi nii lähedal asuva Soome poole.
Soome keel on arusaadav ja isegi kergesti külge jäävalt õpitav. Lõpuks saabus oodatud aeg ka siia. Millised pikad järjekorrad Soome saatkonna ukse taga poolest ööst, et sinna tööle saada - olid ikka ajad. Mitte midagi pole muutunud südames ja hinges, sest Soome on jätkuvalt suur unistustemaana. Sealsed inimesed on töökad, asised ja Soome oli, on ja jääb meie suureks vennaks, kes sammub 20 aastat ees, ei meie jõua neile järgi. Paraku.
Uued põlvkonnad kasvavad peale, kes tunnistavad, et nad ei oskagi soome keelt, no mis teha. Kuid julguse hind on risk ja hulljulguse hind on hukk. Eestlane on aga alalhoidlik ja enne mõtleb, kui tegutseb. Elame veel. Pole meil ju teist maad, kus oma keeles saame rääkida.
Hea lugeja! Mida arvad, kas noortele peaks õpetama põhjanaabrite keelt ka koolis? Kui palju peaksime tegelikult oma põhjanaabreid tundma õppima ja koostööd tegema? Kuidas on Soomest rääkimine ja nende poole vaatamine ajaga muutunud? Jaga oma mõtteid, kogemusi ja mälestusi aadressil rahvahaal@delfi.ee!
