Lugeja sõnavõistlusest: sõnu ei tohiks kunstlikult toota

Veidi üle kuu aja tagasi kuulutas meie president Toomas Hendrik Ilves koos Eesti Keele Instituudiga välja sõnavõistluse „sõnaus“. Üleskutse eesmärk oli leida uusi eestikeelseid vasteid teistest keeltest laenatud sõnadele ja mõistetele ühiskonna ja riigi vallas.

Sõnavõistluse nimi „sõnaus“ pidavat tähendama koosolekut, arutelu, läbirääkimist, samas ka võlumist ja nõidumist. Kahest viimasest "sõnause" tähendusest kinni hakates tekib minul küll küsimus, kas ikka on õigustatud sääraste uute sõnade meelevaldne "väljavõlumine"?

Iseenesest on üleskutse tore: panna inimeste fantaasia tööle ja mõelda välja uusi sõnu. Nagu üks vahva üldrahvalik mäng! Kõik võivad kaasa lüüa ja oma panust andes tunda end ka natuke tähtsana. Muidugi lootuses, et just nende vaimusünnitus valituks osutub ning “ametlikult” uueks eesti keele sõnaks saab.

Mäng mänguks, aga minu jaoks jääb siiski mõistmatuks, miks on vaja uusi sõnu meie keelde kunstlikult juurde tekitada? Neid on varem tekkinud ja tekib ka kindlasti edaspidi meie keelde ka ilma, et peaks neid kunstlikult tootma hakkama.

Pealegi on ju loomulik, et igas keeles on kasutusel võõr- ehk laensõnu. Kui väidetavalt koosneb eesti keel lausa 85% laensõnadest, siis millest me räägime? Millised on üldse need meie "päris oma" sõnad?

Meenutades meie rahva ajalugu, siis ei tohiks kellelegi üllatuseks tulla, et meil on päris hulgaldaselt laenatud sõnu näiteks vene, saksa ja rootsi keelest. Eesti keele umbes 6000 sõnatüvest vaid 800 tüve on soome-ugri päritolu! Tsiteerin Martin Ehala teksti raamatust "Eesti keele struktuur":

"Kõige vanemad laensõnad eesti keeles pärinevad veel soome-ugri algkeele ajast. Üks selline sõna on indoiraani algkeele päritoluga arvsõna sada."

"Volga-soome algkeele ajast on eesti keelde tulnud hulk balti algkeelest pärinevaid laene nagu näiteks kirves, oinas, hernes, ratas, hammas jt."

Minu arvates on laensõnade hulk täiesti normaalne ja siin ei ole millegi üle imestada või kurvastust tunda. Enamik maailma  keeli, mis ei ole muust maailmast ära lõigatud, on vähem või rohkem seotud teiste keeltega, mida kõneldakse naabruses või nende oma rahva seas. Näiteks on ka eestlaste seas populaarne inglise keel. Viimane on aga aja jooksul  laenanud üle poole oma sõnavarast - seda siis prantsuse, ladina ja taani keelest.

Olen muidugi täiesti seda meelt, et peame oma emakeelt hoidma ja väärtustama ning koolides eesti keele õppe kõrgel tasemel hoidma, kuid ma ei poolda kuidagi seda kunstlikult sõnade loomist. Sõnad peavad kujunema ikka ise ja loomulikku rada pidi.