Lugeja: sõnadel on suurem jõud kui arvata võite!
Päkapikud on head. Jälgivad aastaotsa käitumist. Kui oled hea, saad präänikut. Kui aga halb, võib-olla ei saa midagi. Halastuse korral võimalus ühele kuivanud präänikule.
Ei tea väikest last, kes päkapikkudesse sünnist ei usuks. Ikka aetakse neil pea sassi ja see pole ju paha. Armas usk fantaasiamaailmast pärit olenditesse on emotsionaalselt rikastav ja ootusärevust tekitav. Kahtlemata peale luukide avamist kihutab iga teine päkapikkudest lummatud tegelane enda sussikesse vaatama ja see suur rõõm sealt midagi leida on kindlasti päeva parim osa.
Lisaks saavad vanemad kasu lõigata, sest ainult hea käitumise korral toob Jõulutaat soovitu. Seega on vanematel alati olemas vabandus soovitud kingist ilmajäänud lastele ja viimastel motivatsioon olla järgmised kasteist kuud musterrüblik.
Mis vanuselt on aga normaalne ühele noorele maailmakodanikule tõtt öelda. See on suhteline. Oleneb päkapikkude ja jõuluvana rahakotist. Minul kustutati nende eksisteerimisse uskumine kolmeaastaselt. Nimelt olin enne uinumist jooksmas veel kiiresti ema juurde kööki teatamiseks enda jalatsi asetamisest aknalauale. Olin poolel teel, kui äkki seisin vastamisi enda vanemate vendadega. Jäin seisma ja vaatsin neile otsa. Nad kükitasid ning vaatasid tõsiste nägudega mulle silma ja siis nende kuldne hoiatus. Vend A: "Sa oled loll, kui sa päkapikke usud", vend B noogutas. A: "neid ei ole olemas, see on väljamõeldis". B: "Jõuluvana on ka väljamõeldis". Mul ei olnud midagi vastu öelda, siiski vanemad vennad, käisid juba koolis, mina alles lasteaias. Järelikult olen asjaoludest valesti aru saanud.
Just nii mõistsin ma olukorda uue nurga alt. Rahulikult panin jalatsi tagasi omakohale ja läksin magama. Hommikul küll ootas mind maiustus aknalaual, sest ema lihtsalt ei teadnud, et mul on nendest väljamõeldud tegelastest tegelikult nüüd tõde teada, mis aga ei vähendanud minu rõõmu jõuludest absoluutselt. Teadsin, et Jõuluvana, mis siis, et võlts, tuleb peagi nii lasteaeda kui koju. Kommid, lumemöllud, kuusk, säraküünlad ja saluudiaeg olid ju siiski ehtsad.
Vaatamata karmile tõele ei ole ma eales olnud üks neist, kes päkapikkudesse uskujatele tõde levitaks. Igakord, kui keegi neid mainis, mõtlesin endamisi, et jah, tal puuduvad konkreetset tõde väljendavad vanemad vennad ja kuigi sellest on nüüdseks möödas juba kümneid aastaid, siis see "tõepäev" on nii ehedalt meeles ning ajab siiani mõnusalt naerma.
