Lugeja: sisserändajad on kõikjal probleemiks
Varem pidasin inimesi laias laastus sarnaseks ning mul ei olnud mitte midagi rahvuste ja rasside segunemise vastu. Kõik muutus siis, kui kümne aasta eest Ühendkuningriikides elasin.
Adusin kohe esimesest päevast peale, et muidu ilus ning puhas Pärnu-suurune linnake ei tundu nii hubane nagu selline linnake tunduma peaks. Õhus särises mingi seletamatu ärevus.
Inimesed küll naeratasid enam-vähem sõbralikult, aga küsisid sissejuhatavalt sageli "Where are You from?" ["Kust Sina pärit oled?"]. Kummaline, kas pole? Mulle oli see väga harjumatu, kuid Inglismaal elatud aja jooksul õppisin nägema selle küsimuse põhjust. Nad üritasid sotti saada, mismoodi peaks mind võtma.
Linnulennult meenub mulle, et kohtusin inimestega, kelle päritolumaaks oli Ukraina, Pakistan, Poola, Slovakkia, Leedu, Läti, Eesti, Portugal, Iraan, Pakistan, Tai, Nigeeria, Senegal, Pakistan, Pakistan, Venemaa, Türgi, Etioopia, India, Hiina, Uus-Meremaa, Tšehhi, Armeenia, Pakistan... Kas ma Pakistani juba mainisin? Jäi mulje, et terve Pakistan on saarele kokku kolinud.
Keelebarjäär lahutab
Lohutasin end toona, et Eestisse tulemiseks ei ole kellelgi majanduslikku huvi ning lisaks kaitseb meid barjäär suhteliselt haruldase keele näol. Taaskord olin liiga optimistlik.
Hiljuti Helsingis käies avastasin, et tänavapilt on kümne aasta taguse ajaga võrreldes oluliselt värvilisemaks muutunud. Iseenesest ei ole muidugi inimeste päritolu see, mida tõrjun. Pigem ikka olemus. On raske vastu vaielda, et paljud lõunapoolsed rahvused lihtsalt on lärmakamad ja räpakamad kui meie. Lisaks ei oska nad inimeste isiklikku ruumi austada. Nad väsitavad mind ja vähemasti oma kodus tahaksin olla rahus.
See kogemus saigi muideks põhjuseks, miks Inglismaalt tagasi tulin. Mõistsin, et ma ei kuulu sinna, nagu ka teised kultuurid ei kuulu siia. Kultuur on midagi palju enamat kui lihtsalt intellektuaalsed saavutused ja eneseväljendus. See on inimeste tavad, sotsiaalne käitumine, lugu.
Oht identiteedile
Igal rahvusel on oma lugu. Selle loo toovad nad kaasa, kust iganes nad tulevad. Paljudes kultuurides ei austata naisi selles tähenduses nagu meie seda mõistame, neil on teine arusaam kodust ja pereväärtustest. Teises kultuuriruumis on teine tähendus paljudel ühiskonna fundamentaalsetel asjadel: religioon ja õiglus, ärikultuur, kättemaks või juba mainitud isiklik ruum.
Ma ei väida, et teised rahvused on vähem väärt kui eestlased. Nad on lihtsalt erinevad. Nagu kohv ja tee on võrdsed, kuid me ei sega neid ju kokku? On täiesti tõsi, et maailm on kogu oma mitmekesisuses huvitav paik. Kuid mitmekesisus ei ole mitte see, kui kõik rahvad segunedes ära solgime, vaid kui igal piirkonnal on oma nägu kultuuri, traditsioonidega ning inimestega, kes seal elavad.
Hiljuti kirjutas keegi, et vaata kui tore - meid on miljon, aga oleme kõikjal! Kus kõikjal? Kuhu me siis kuulume? Nagu mustlased - õigupoolest mitte kuhugi.
Ma näen sisserändes väga suurt ohtu meie identiteedile, kuid parata ei ole kahjuks midagi. Mida paremaks meie eluolu siin läheb, seda vähem kaitseb meid sissetungijate eest meie ilus eesti keel. Kardan, et üsna varsti tuleb päev, kui pean isegi ohke tagasi suruma ja kannatlikult küsima: "Ja kust Sina siis pärit oled?"
