Lugeja: sildistame inimesi, sest eristumine teeb vaeseks
Riik - see oleme meie, selle riigi elanikud. Seetõttu jääb arusaamatuks, kus elavad need, kellele on antud voli langetada otsuseid muudatusteks, mis peaksid meie siin elamist parandama? Tundub, et mitte Eestis, kuna see, mida täna intrigeerivate muudatustega taotletakse, lõhub meie niigi õhkõrna ühtsustunde.
Selle asemel, et vähendada suurimat vaenlast - stressi, kehtestame lävendeid, et juba algklassilapsel oleks pinge peal. Kui sellest latist üle ei hüppa, liigud sinna alumisse kasti. Ühest küljest võib mõelda, et mis selles siis halba on? Panebki rohkem pingutama ja õppetöösse tõsiselt suhtuma, kuid siin liigume tagasi algusesse - kas sellist riiki tahame meie või need, kes seda meie eest otsustavad?
Kas ei tundu, et üha enam tegeletakse sildistamisega ja see silt on võimalikult vara vaja külge panna, et oleks selge, kui palju on meil oskustöölisi, kui palju haritlasi. Eks muidugi on vaja ette näha ja olla jätkusuutlik, kuid seda ei saavuta me lahterdamise ja sildistamisega.
Oskuslik juhtorganisatsioon suudab luua dünaamilisi arengukavasid, mitte täita oma viisaastakuplaani jäikade normidega. Millegipärast tunnen ma ennast üha enam siin riigis võõrkehana, kes peab sobituma riigi järgi, mitte riik ei sobita ennast minu järgi. Saab ju alguse see juba lasteaias, kus laps peab kohanduma lasteaia järgi, mitte vastupidi. Patsient peab kohanduma haigla ja Haigekassa järgi, mitte vastupidi. Markantseim näide - puudega isik peab vastama puude liigile, mitte vastupidi. Nii jõuamegi sinna, kus sildistame inimesed ära, tõstame selle sildiga kasti ja elame kastiühiskonnas, kus erinevus teeb vaeseks.
