Lugeja: see, kas homoabielud on osa progressist, selgub alles hiljem
Delfile saatis arvamusloo lugeja, kelle arvates on enamik homoteema toetaval poolel asuvaid artikleid kirjutatud täpselt samas võtmes, kasutades täpselt samu argumente, mis üldjuhul räägivad mööda võtmeküsimustest või on lihtsalt valed. Põhjuseks "sulge haarata" nimetas lugeja Delfi arvamuses ilmunud Ulrika Laane arvamusartikli "Samasoolised paarid on lapsi kasvatanud inimkonna algusest peale".
"Et vähendada Ulrika Laane imestust selle üle, miks selleteemalistele artiklitele eriti tõsiselt ei reageerita, tahaksin mõnele punktile vastata.
Emotsionaalne mõjutamine
Ülalmainitud valem näeb ette, et homoabielusid toetav artikkel peab sisaldama fraase nagu „pime keskaeg” või „kommunistlik Nõukogude Liit”, ning autor kasutas eeskujulikult lausa mõlemat, tuletades meile meelde, et need ajad on läbi. Loomulikult oleks ta võinud mainida ka ükskõik millist teist ajalooperioodi, mil homoseksuaalsus oli hukka mõistetud (valida oleks saanud enamiku kultuuride seast peaaegu ükskõik, mis ajal), kuid säärase valiku tagamaad ei vaja ilmselt seletavaid märkusi. Ometi pole homoseksuaalsuse hukkamõistmine päris kindlasti midagi eriomast Nõukogude Liidule või „pimedale keskajale” – ning teiselt poolt pole just kuigi loogiline väita, et kõik, mis oli Nõukogude Liidus, on juba definitsiooni järgi halb ja paha.
Sellised võrdlused astuvad ühte jalga väitega, nagu oleks homoabielude lubamine progressi vääramatu osa. Säärase ambitsioonika väite tõestuseks ei tee autor aga muud, kui loetleb riike, kus homoabielud on lubatud, tahtes meeleheitlikult jätta muljet, et vastupidine käitumine on tagurlikkuse tunnusmärk ning nii jätkates saab Eestist maailma tagahoovi paariariik.
Sellises väites on mitu probleemi korraga. Esiteks apelleeritakse lihtsalt idee uudsusele – homoabielud on kõigest viimase viieteistkümne aasta nähtus, ning kuigi see võib hetkel rahvusvahelise trendina paista, selgub alles pikema distantsi jooksul, kas tegu on tõesti progressiga. Laan isegi viitab sellele probleemile ebamääraselt, küsides retooriliselt: „Ehk on keegi täheldanud samasooliste abielu seadustamisega /.../ kaasnenud rahva väljasuremist Norras? Kuritegevuse kasvamist Luksemburgis?” Kuid on loomulikult selge, et rahva väljasuremine ei toimu ei aasta ega isegi aastaküme jooksul – paljud ühiskondlikud protsessid võtavad aega aastakümneid või veel enam.
Teiseks ei järeldu sellest, et teised teevad, mitte kuidagi seda, et ka meie peaksime tegema. Nii elus kui ajaloos juhtub, et pikemas perspektiivis osutuvad vastuvoolu ujujad kõige edukamateks.
Mõttetud väited
Autor pühendas enda artiklis terve suure punkti piiblile. Teades, et Eesti on üks kõige ateistlikumaid riike maailmas, oleks huvitav teada, kellele selline lõik suunatud oli – kas neile kristlastele, keda ta üritas ümber veenda, või Eesti ateistlikule enamusele, kelle usuvastasusele ta apelleeris?
Märkus eestlaste lühikese eluea kohta oli täiesti paikapidav, kuid pakutud lahendus ilmselt üks veidramaid, mille peale võiks tulla – nimelt peaksime kooli viima õpetuse homoseksuaalsuse tolereerimisest. Kas autoril on kuidagi korda läinud tõestada seost homoseksuaalsuse mitte-tolereerimise ning eestlaste lühikese eluea vahel? Miks ta siis nii tagasihoidlikult vaikib? Enamgi veel; selline väide eeldab, et kõikides homosõbralikes riikides on eluiga kõrge, teistes aga madal. Analüüsimiseks liiga lai väide.
Ebaloogilised väited
Autor ei usu, et abielu on püha liit mehe ja naise vahel – või vähemalt ei usu, nagu oleks mehe ja naise abielu pühadus kuidagi suurem samasooliste abielu pühadusest. Sest et 60 protsenti heteroabieludest lahutatakse. Kuid ometi ei räägi see fakt mitte abielu pühadusest, vaid inimestest, kes seda pühadust rikuvad. Sama loogiline oleks väita, et kirikud ei ole pühad paigad, kuna suurem osa neist on hävinud, või et inimene ei ole väärtuslik, kui ta ära tapetakse.
Valed väited
Autor teatab kindlalt, et homoseksuaalsus on kaasa sündinud. Isegi Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon pole kunagi nii kindlakujulist väidet esitanud; rääkida võib üksnes geneetilistest mõjutustest. Kui homoseksuaalseks tõepoolest sünnitaks, siis peaks põhimõtteliselt kõik ühemunakaksikud sama seksuaalse orientatsiooniga olema. Sellist olukorda aga ei ole: on leitud, et kui üks kaksik on homo, siis tõenäosus, et ka teisel kaksikul sama orientatsioon on, jääb umbes 20 protsendi ulatusse.
Millest autor ei räägi
Võin üsna julgesti väita, et suurema osa inimeste jaoks ei kujuta homoabielud endast puhtalt varalist või õiguslikku küsimust; tõeline küsimus on moraalis. Autor mainib seda möödaminnes, kuigi mitte täpselt: „Kui kaks täiskasvanud inimest soovivad ametlikult abielluda, ei ole riigi asi, kas tegemist on sama- või vastassoo paariga.” Väide oleks vastuvõetav, kui abielu oleks puhtalt juriidiline nähtus, umbes nagu parkimisõigus või arvete maksmise süsteem. Kuigi abielusid reguleeritakse õiguslikult, on selle tähendus hoopis suurem. Paljud inimesed leiavad, et loomuliku moraalitunnetuse järgi on abielu liit mehe ja naise vahel, ning selle mittelubamine samasoolistele ei ole kuidagi kellegi diskrimineerimine: mees ei saa koos teise mehega astuda mehe ja naise vahelisse liitu. Homoteemal kirjutajad peatuvad sellel punktil üliharva.
