Näiteks endine esileedi Evelin Ilves mõistis politsei töömeetodi hukka, öeldes: "Tere tulemast politseiriiki!" Vaadates lugejate tagasisidet, leiab suurem osa aga, et politsei käitumine oli õigustatud. "Kas see,et seaduserikkuja võetakse kinni ja saab oma karistuse on politseiriik? Kui nii, siis sellises politseiriigis ma tahaksingi elada! Kui parafraseerida klassikut," seisab ühes vastuses Evelin Ilvese arvamusavaldusele.

"Täna õigustame seda "motorrattahiirt" ja tambime politsei maatasa. Homme lendab mõni samasugune mürsk omale tuuleklaasi. Ohjeldada ja karistada ju ei tohi. Ahistamine!" arvab teine lugeja.

Mõistagi levib arvamus, et tegemist on kahe otsaga asjaga. "Linna vahel kihutada suurtel kiirustel on ajukääbikute pärusmaa, kuid samas autoga mootorratturi pikali lükkamine pole ka just kõige tervitatavam tegu. Hetkel sõimavad kõik mootorratturit, aga toome lihtsalt näiteks: kui politsei rammimise tagajärjel oleks kaassõitja surma saanud. Siis oleksid kõik politseinike sõimanud," seisab selgituses.

Leitakse, et tegu on põgenejate vastutusega. "Korrakaitsja eest põgenemine ei päästa vastutusest - kätte saadakse niikuinii. Valikute küsimus, kas karmilt või väga karmilt."

Arutletakse, mida oleks pidanud politsei tegema taolises olukorras: "Mootorratas ei ole auto. Seda ei saagi kahjuks kinni pidada väliselt mõjutades nii, et ta sujuvalt pidama jääks. Lisaks pane end politsei rolli. Tüüp ületab kiirust ja politsei tahaks trahvi teha ja annab peatumiseks märguande. Seisma jäämise asemel hoopis põgeneb suure kiirusega. Politsei silmis tekitab selline olukord küsimuse, et miks küll otsustati põgeneda alla andmise asemel. Kas isikul on karta midagi hoopis hullemat, kui kiiruse ületamise eest trahv? Politseil võib tekkida kahtlus, et tegu on veelgi ohtlikuma tegelasega kui nad esmapilgul arvasid. Lisaks oli antud olukord ohutu. Ainsad, kes viga saada võisid, olid liiklushuligaanid ise. Kaassõitja pidi olema teadlik, kellega ta sõidab, kuna Facebookist on selgelt näha, et antud isik fännab mootorrattaga hulljulget kihutamist. Politsei kasutas väikse kiiruse ja ohutu olukorra ära ja pani ta jõuga seisma."

Lugeja leiab, et antud olukorras oli süüdi ja vastutav ka kaasreisija eest mootorratast juhtinud mees. "Sest politsei ei käskinud tal ära põgeneda, vaid ta ise," lisas lugeja.

Kesklinna patrullitalituse juht Taavi Kirss selgitab: politsei kohustus on peatada kihutaja enne, kui ta jõuab õhtul kesklinna tänavatele

21. aprilli öösel märkas politseipatrull Pirita tee suunas sõitvat mootorratast, mille kiiruseks mõõdeti 101km/h. Mootorratturile anti peatumismärguanne, mida juht eiras. Ta jätkas sõitu Pirita teel, keeras seejärel Kloostrimetsa ja Pärnamäe teel ning hiljem Narva maanteele. Mootorratta kiirus ulatus kohati ligi 200km/h.

Mootorratta teelt välja surumine ei olnud esimene proovitud variantidest, kuidas rattur peatuma sundida. Ligi 15 kilomeetri pikkuse teekonna vältel blokeeris politsei mitmel korral mootorratturi teekonda, kuid rattur jätkas sõitu teepervel, kõnniteel ning vastassuunavööndis. Põgenemisel ulatusid mootorratturi kiirused väga suurteks ja iga tehtud manööver tekitas ohtliku olukorra. Sel hetkel kui mootorratas võttis tagasi suuna kesklinna poole ja enne ringristmikku pidurdas kiiruse ligi 50km/h, nähti võimalust mootorratas peatada ning suurem õnnetus ära hoida.

Politsei kohustus on peatada kihutav mootorrattur enne, kui see jõuab reede õhtul kesklinna tänavatele, kus liigub rohkelt inimesi. Mitmekordselt lubatud kiirust ületades on mootorrattur peaaegu nagu surmakutsar. Sellise kiiruse juures võib väiksemgi viga põhjustada õnnetuse ja on väga suur tõenäosus, et sellises olukorras oleksid ratturi vigastused surmavad. Lisaks võinuks ta endaga kaasa viia ka nii kaasreisija kui ka teiste liiklejate elud.