Lugeja: samasoolised paarid on just väga head lapsevanemad, sest nad ei saa lapsi kogemata
Seaduse pooldajate poolt on võrdlusena korduvalt välja toodud näiteid naistele või mustanahalistele elementaarsete õiguste andmise kohta. See on täiesti õige võrdlus, kuid kuna seda on juba piisavalt levitatud, siis ma sellel pikemalt ei peatuks.
Pigem esitaksin mõne küsimuse seaduse paadunud vastastele: mida teeksite olukorras, kus ühel päeval teatab teie poeg või tütar või õde või vend või ema või isa või ükskõik kes lähedastest oma homoseksuaalsusest? Kas heidaksite ta hetkegi mõtlemata oma lähikonnast välja? Või oleks just see hetk selline, mis paneks oma juurdunud seisukohti ümber mõtlema?
Mind paneb imestama, kuidas rahvas on kooseluseadusest pöördesse läinud. Eriti on pöördesse läinud inimesed, keda see seadus tegelikult mitte kuidagi ei puuduta, näiteks "traditsioonilises" abielus isikud. Rõhutakse abielu ja perekonna pühadusele ning traditsioonidele. Kui veel tuua sisse lapsendamise temaatika, siis läheb rahvas päris käest ära. Minnakse isiklike solvangute tasemest kaugemalegi.
Tegelikkuses on ju sisuliselt võimalik ka tänasel päeval samasoolistel paaridel olla lapsevanemad. Seaduse vastuvõtmisel ei muutunud selles osas suurt midagi, sest jutt käib partneri lapse lapsendamisest. Ehk et kui praegusel juhul kasvatatakse samasooliste paaride poolt lapsi mitteametlikult, siis seaduse jõustumisel saab selle muuta ametlikuks. Mis sellest halvemaks muutub? Mitte midagi!
Hoopis teisest maailmast on inimesed, kes arvavad, et homoseksuaalsed paarid kasvatavad oma lastest homoseksuaalid või veel hullem: pedofiilid. Ka seda viimast on arvatud ja kohati tundub, et inimesed ei tee vahet kahel täiesti erineval mõistel: homoseksuaal ja pedofiil. Lihtsalt näitena võib välja tuua, et tegelikkuses on praegused pedofiilid enamjaolt pärit just traditsioonilistest ema-isa perekondadest. Kuid olgu, ärgem laskugem pedofiilide rõvedasse maailma, sest see ei ole arutluse all oleva seaduse mõttes päevakorras.
Lapsendamise osas olen üsna kindel, et samasooliste vanemate lapsed saavad oluliselt parema koduse kasvatuse kui paljud traditsioonilisest perest pärit lapsed. Samasooliste isikute puhul on lapse saamise soov tunduvalt rohkem läbi mõeldud kui nii-öelda tavaperekonnas. Puudub ju võimalus soovimatute laste ilmaletulekuks, keda tegelikult keegi ei oota ning kelle eest ei hoolitseta. Selline võimalus on samasooliste paaride puhul üsna nullilähedane.
Võib nüüd vastu väita, et samasooliste paaride lapsed võivad langeda koolikiusamise ohvriks. Kas selle põhjus on mõnes seaduses või nende kiusajate kodudes? Ma arvan, et mitte ükski seadus ega seaduse puudumine ei pane kedagi rohkem kiusama. Siduda koolikiusamist kooseluseadusega on väga silmakirjalik, sest teemad ei haaku absoluutselt. Koolikiusamist tuleb ette igasugustel juhtudel, olgu põhjuseks teistest veidi suurem kehakaal või vaesem kodune elu – põhjus kiusamiseks leitakse kahjuks alati. Asi on koduses kasvatuses, mitte mõnes seaduse(tuse)s.
Millegipärast on seaduse vastaste peamiseks argumendiks traditsioonidele rõhumine. Muud ja adekvaatset kriitikat seaduse osas ei ole eriti kuulda. Mis muutub seadusele vastu oleva inimese jaoks reaalselt halvemaks nüüd, mil seadus vastu võeti? Mitte midagi ei muutu ei halvemaks ega paremaks. Võib-olla sai ego tugeva löögi, sest miski, mille vastu tuliselt võideldi, tehti teiste poolt ikkagi ära.
Mis aga muutub paremaks nende jaoks, keda see seadus otseselt puudutab? Ma arvan, et vastuseks piisab sellest, et asjaosalised saavad omale normaalsed ja mõistlikud õigused ning pikemas perspektiivis ka üldsuse poolse aktsepteerimise. Kõik uus tundub alguses hirmutav, kuid harjudes kaovad ülemäärased hirmud ja uued asjad ei tundugi enam nii veidrad ega kummalised.
