Lugeja: saan kodutule tööd anda, kuid alustama peaks Eesti sotsiaalsüsteemist
Kodanik Alar Ojastu kirjutas reedel Delfi Rahva Hääles tänaval elavast Rein Vaalundist ja kutsus üles kodutuks jäänud meest aitama. Üks Delfi lugeja rääkis kommentaariumis, et saab Reinule kevadel tööd anda, kuid viitas samas, et tegeleda tuleks riigi sotsiaalsüsteemiga.
Saaksin Reinule tööd anda kevadel. Mul on uue maja hoovi vaja tänavakive paigaldada. Leiduks seal tööd ka muruniitmisele ja aia ehitamisele. Nii et kui kuskilt mujalt tööd ei saa, otsin su kevadel üles.
Kommentaariumis toodud info põhjal päris sisetöödele ligi lasta ei saa. Hakkab äkki midagi ära viima. Igal juhul on mul siiralt hea meel, et keegi märkab kodutuid. Olen isegi neid aidanud, paraku suurem osa on neist ka elupahede käes ja pole kõige ausamad ning langevad tagasi tänavale. Lihtsalt kaks aastat tänaval on liiga pikk aeg.
Eesti riik on paraku röövkapitalistlik riik. Oleks see mees Rootsis, elaks ta riigi korteris ja saaks iga kuu veel portsu raha ja oleks sunniviisiliselt terveks ravitud. Eesti riik ei hoolitse inimeste eest. Tuttavat ärimeest, kes sattus üüratutesse võlgadesse, oleks Eestis sama saatus oodanud. Paraku oli tal Rootsi kodakondsus ja Rootsi riik ei lase pankrotistunud ja varata jäänud inimest tänavale. Sellepärast on ta täna taas edukas ja tänu Rootsi riigi sotsiaalsüsteemile ning edule on mineviku võlgadest prii.
Kui inimene on tänaval juba pikemat aega, on väga raske teda tagasi tuua. Rootsis oleks selle inimese eest vastutama pidanud sotsiaaltöötaja oma koha kaotanud, kui inimene tänavale kukub. Minu abikaasa on Rootsiga väga tihedalt seotud olnud ja ka sealset sotsiaaltööd ühe heategevusorganisatsiooni kaudu jälginud ja ütles, et Rootsi riigile makse makstes on sul alati kindlus, et saad raskel ajal riigilt midagi ka vastu.
Iga kord kui vaatan aastaaruandes oma firmade makstud sotsiaalmaksu, siis mõtlen, et ohh, see raha on läinud korstnasse, ametnike palkadeks või niisama mõttetuste peale ära laristatud, aga meie riigi kodanik (sina ja mina) küll sealt sotsiaalset tagatist ei saa. Eesti riigis sotsiaalmaksu maksta on nagu narkarile raha anda.
Kui homme peaksin pankrotti minema ja pank varad maha müüma, siis oleksin ka tänaval võib-olla kerjamas. Kes teab. Kõik me oleme siin riigis õhkõrnal oksal, kuigi mõni arvab, et inimene, kes saab töö eest 600 eurot palka ja sõidab keskklassi autoga, on vaesem kui teine, kes keerutab suuremaid summasid ja sõidab luksusautoga. Tegelikult on võlgade suurusjärk erinev. Üks elab küll lahedamalt, aga oks, millel kõnnib, on kordades peenem kui tavalisel tööinimesel.
