Lugeja: riigipead kohtlevad meid nagu oleksime kutsikad, kes pissisid voodijalale
Iga vana aasta lõpuminutitel peab president kõnet. Päev enne seda peaminister. Mingil ajal ka riigikogu spiiker. Ma usun, et neil kõigil on midagi öelda eesti rahvale vanuselisest, soolisest ja seisuslikusest olukorrast olenemata. Tüüplaused "Me oleme kriisiga hästi toime tulnud!", "Meie tulevik on kindlustatud!", "Nato ja Euroopa Liit annavad meile garantii!", kõmavad kahuripauguna läbi eestimaalaste peade. Aga millegipärast need hüüdlaused enam ei mõju, sama hästi võiks näidata kala vees mulle suust välja ajamas. Sest möödunud aasta näitas poliitilist valetamis- ja laveerimisoskuse kõrgtaset ja tõestas veel kord, et rahvast ei sõltu tegelikult midagi.
Töötukassa ja haigekassa reservide minek riiklike rahastusprogrammide katteks, miljardite andmine endast rikkamate riikide majanduse taastamiseks (loe: lahkelt laenu andnud pankade võlanõuete katmiseks). Parteide rahastus (JOKK)skeemide ilmsiks tulek ja selle mängu juures veel DASA -le rahva raha eraldamine. Isegi arstide ja õpetajate streik jäi tegelikult hüüdja hääleks kõrbes, mis lõpuks mätsiti rahaga kinni. Kogu selle kama juures on soovitus seemneid süüa ja fooliummütsikest kanda juba köömes.
Olen viimastel nädalatel lugema pidanud seda, kuidas president, peaminister, eurovolinik ja need teised, teate küll, rahva kallal hurjutavad, et kuidas te julgete mõelda, miks te nii teete, kes te õige olete, et... jne. Kuidagi nadi tunne hakkab eesti rahvas olla, nagu oleks mingi käkiga hakkama saanud. Justkui oleks eesti rahvas kutsikas, kes on oma häda voodijala peale lasknud ja perenaine pahaselt pobisedes peab seda koristama. Enda arvates olen ausalt tööl käinud ja kõik riigimaksud maksnud, aga ikka ei olda rahul, sest mõtlen iseseisvalt ega lase poliitikutel endale pähe istuda. Või on asi selles, et mul pole sellist raha, mida nende peale kulutada, et osta endale sobivaid seadusi nagu seda mõningad suurärimehed parteide toetamise eest saavad. Uus koefitsent, parteilise mõjuvõimu koefitsent, on tõusnud taevasse ja paistab, et seda tagasi rahva sekka tuua ei ole võimalustki.
Telekast näidati alles, kuidas Tallinna linnavalitsus, jõulutervituses, oma valijatel suu ja silmad tuleviku suhtes täis valetas. Nad sõidavad siiski. Ametiautodega ja bussiradadel, mille nad tavakodanikule sõiduks sulgesid. Tegelikult peaks see mulle ükskõik olema, sest ma elan seal, kus kedagi ei tohiks elada. Alevikus, mille monofunktsionaalse tööstuse müüs Eesti riik ettevõtte juhatusele, need aga omakorda välismaalastele, kes asutuse kui konkurendi sulgesid. Tegu on maavara ümbertöötava ettevõttega. Välismaalasele läks ka maavara kaevandamisõigus, nii et Eesti riik hoidku selle koha pealt musi ilusasti kinni. Õigus, Eesti riik on tegelikult oma ülimusiku otsustusvõime müünud Lissaboni leppega Euroopa Liidule. Vastu oleme saanud projektirahad ja palju ettekirjutusi, kuidas omal maal mitte olla peremehed. Aga tahaks ju, kuigi raha pole, sest see on suunatud sujuvalt kurat teab kuhu.
Lugesin alles, et Eesti on kõige militariseeritum Balti riik. Ja nüüd lobisen välja suure saladuse. Mõne aja pärast kuulutame ohu korral välja mobilisatsiooni Soomes, Inglismaal või Austraalias, kuhu meie parimas eas mehed on elama ja raha teenima läinud. Teine varjant on teenistusse kutsuda pensionärid, lapsed ja robotid. Hea küll, mõned koerad ja kassid on ka tulemas. Naised läksid juba enne välismaale ja riigil hakkab varsti nappima uute kodanike sünnitajaid. Ja üleüldse kolib kogu see käputäis, kes meid on jäänud, Tartusse või Tallinnasse, jättes põldudele lokkama rohu, sest maakodu, see on mõeldud nagunii ainult kultuurirahvale ja arvutifriikidele, kes aga on, pidevast istumisest tingitud seljahädadest, teenistuskõlbmatud.
Ma ei ilgu selle riigi kallal. Ma olen kuradi mures. Kui rahvas tunneb end halvasti ja valitsus räägib, et meil on kõik lihtsalt suurepärane, siis peab keegi ju valetama. Seniks aga... Loodame, et meie ja me pered järgmisel aastal terved oleme. Sest tegelikult on kõik muu tühiasi.
