Tegelikult ei peitu inimeste joomalembuse taga mitte reklaamid ega propaganda. Probleemid peituvad palju sügavamal kui poliitikud ning valitsus seda tegelikult analüüsida mõistavad. On väga tore, et näiteks Tallinn üritab iga hinna eest oma elanikkonda alkoholi eest kaitsta, kuid selle müügi keelustamine on tegelikult endale jalga tulistamine, kuna see ei tegele probleemi mõistmise vaid hoopis selle vägivaldse eemaldamisega.

Me ei saa minna iseenda majandusliku kasu kallale sellel põhjusel, et elanikkonnas esineb suurel hulgal joomarlust. Mis seal salata, on ju nii-öelda vodkaturistid need, kes meie alkoholitööstusele suurimat käivet toovad ning seda siinsamas Tallinnas. Seega peaksid omavalitsused tegelema mitte majandusliku kasu kärpimise vaid kohaliku elanikkonna probleemidega, mis sunnivad inimesi leevendust otsima pudelisuult – madalad sissetulekud, masendav kliima, töötus, lootusetus, purunenud perekonnad, eestlaste üleüldine kinnine hoiak. Mõistes neid nüansse ning tegeledes nende lahendamisega, saaksime tulevikus rääkida joomarluse vähenemisest elanikkonna enda soovil, mitte läbi erinevate keeldude.

On teada tuntud fakt, et keelates midagi ära, leitakse sellele üldjuhul mingisugune alternatiiv. Kui ei saa osta kangemaid jooke Tallinnast, siis saab seda teha Sauelt või Maardust. Ning kui kavatsetakse keelustada alkoholi reklaamid, siis ei nulli see ära vägijookide olemasolu. Ometi jääks sel moel saamata tulu erinevatel meediaasutustel, kes on antud olukorras lihtsalt vahendaja rollis. Seega peaksid kõik riiklikud alkoholi liigtarbimise probleemidega seotud kavad tegelema elanikkonna probleemide uurimisega, mitte üritama kärpida saadavat majandustulu.