Oravad on aastaid hõisanud, et nende juht rahaasjadega ei tegele (lihtsalt selleks, et järjekordse skandaali puhul valgetes kinnastes õilist ja ausat meest mängida). Eks see hakkab nüüd tagasi maksma. Otsused jõuavad iseenesest tagatoa tasemele. Sellise asja lõhkumine ei eelda mitte uut juhti, vaid põhikirja muudatust.

Niinimetatud "uue" juhi ainuke kool on olnud sellesama skeemitava partei siseelu. Ta on vaikides pealt vaadanud kõiki sulitempe, andes sellega toimuvale oma vaikiva heakskiidu. Kas tõesti on mingi lootus, et sulide keskel võrsunud ja sulide poolt valitud Saulusest on järsku Paulus saanud?

Jälgisin enne suure juhi valimist Vikerraadio saadet, milles omavahel võtsid mõõtu Hanno ja Kristel. Ainsad korrad, mil keegi oma retoorikas Eestimaa huve üritas kasutada, olid Kristeni sõnavõtud. Kui poliitik arvab, et poliitikat tehakse eelkõige enda ja oma partei parema tuleviku nimel, siis vaevalt ta suurt tuuletõmbust tekitab.

Kui viimasel ajal olid Eesti kõige vasakpoolsemateks erakondadeks Sotsiaaldemokraadid, Keskerakond ja Reformierakond (jah, unustage korraks retoorika ja vaadake tegusid: riigimajanduse kasv, vaatamata maksuvabadele reedetele pidev maksukoormuse kasv), siis ega uus juht pole ka mitte kuskil oma nägemust toimivast riigist tutvustanud. Räägitud on vaid uue programmi vajadusest. Selle poolest ei erine ta teistest broileritest (erakonnast sõltumatult) ja olenevalt tuulesuunast võib siin muidugi ka mingi kosmeetiline muutus tekkida. Kurioosne on, et tegelikult oravabroilerite seas kõige riigimehelikumalt mõtlev tegelane on Taavi Rõivas.

Kui uus juht ka toob endaga uuenduste tõmbetuule kaasa, siis mitte midagi meeldivat. Suurem tõenäosus on, et kaotatud ideoloogia otsingutel minnakse omavahel vaid veelgi rohkem tülli.