Urmas Paet astub rahvusvahelisele areenile taltsutatud Vene karuga! Ilma piitsata kuulab metsik loom dresseerija käsklusi. Etendust toetab Eesti Vabariigi Riigikogu. Loomulikult käib sinna juurde kiidulaul, kui hea on naaber ning millist kasu see kõik meie väikesele, kuid väga edukale riigile toob - millised imelised lepingud ja hüved meid kõiki ootavad, pärast seda ajaloolist sammu.

Kõik eelnev on tänaste sündmuste valguses tragikoomiline!

Olukord on kurb, kuna meie esindajad valmistuvad sõlmima riiklikult väga suure tähtsusega lepingut riigiga, mis lisaks pidevale invansiooni ja okupatsiooni kavandamisele oma naaberriikide suhtes teostab antud tegevust otseselt isegi praegusel hetkel!

Meie Riigikogu loeb piirilepingu teksti nagu söögipalvet, sel ajal kui teised riigid tühistavad kohtumisi Venemaaga ning võtavad seisukohti. Samas käib välisminister Ukrainas asetamas pärga Maidanil hukkunute mälestusmärgile, kui tal endal veel käsi soe seltsimees Lavrovi käepigistusest.

Eesti peaks kiiremas korras kutsuma oma saadiku Moskvast tagasi ning katkestama igasugused suhted riigiga, mille tegevus on analoogne 1940. aasta tegevusega Eesti suhtes. Kui ei ole riigimehelikkust ja arukust ajaloost õppida, siis võiks olla kasvõi ellujäämisinstinkt. Tulemas on märtsiküüditamise mälestuspäev - kas tõesti on meie esiemade ja esiisade kannatused ladvikul juba meelest kadunud?

Läbirääkimistel Venemaaga ei kehti üldtunnustatud reeglid. Kui Venemaale järele anda, siis nõuab ta juurde. Seda näitab senine ajalugu. Järelikult ei tohi astuda selle riigiga mitte mingisugustesse läbirääkimistesse, seda enam, kui selleks ei ole otsest vajadust. Praegused võimulolijad ei ole ühtegi jalatäit maad Eestile välja võidelnud, seega puudub neil õigus Eestist tükikest maad lihtsalt loovutada.

18. veebruaril kutsus välisminister Sergei Lavrovi Eestit külastama. Jääb vaid loota, et Sergei mõne sõjalaevaga oma sõpru kaasa ei võta, muidu sõidavad varsti järjekordsed vabastajad üle värskelt ratifitseeritud rigipiiri.