Lugeja: poodide ükskõiksus ja nahaalsus taara vastuvõtmisel panevad mõtlema, kas ei peaks äkki pudeleid lihtsalt prügikasti viskama

Suuremates ostukeskustes, super- ja hüpermarketites asuvad taaraautomaadid, kuhu keskkonnateadlikud inimesed saavad viia oma kasutatud joogipakendeid. Paraku on enamik neist paikadest seisukorras, mis rahvast keskkonnateadliku käitumise eest ei premeeri.

Valdav on ebameeldiv aroom ja kehvad sanitaartingimused. Tavaliselt puudub võimalus käte pesemiseks või desinfitseerimiseks. Vajaka jääb ka ventilatsioonist ja õhuvärskendajast.

Tihti – minu kogemuse põhjal eriti just Maximas ja Rimis – on kahest või kolmest automaadist ainult üks töökorras. Kiidan Prismat, sest nende masinad töötavad alati korralikult.

Paraku pole ka Prisma automaadid puhtad sellest süüst, et perfektses korras pandimärgistusega taara lükatakse lihtsalt tagasi – automaadid lihtsalt keelduvad seda vastu võtmast.

Pandipakendi lehel on selgelt kirjas:

Pandipakendid on Eestis pakendiseaduse järgi vee, karastusjoogi, õlle ja lahja alkohoolse joogi plastmass-, klaas- ja metallpakendid. Kui pandipakendis tooteid müüva poe taaraautomaat on suletud või rikkis, peab kauplus mõistliku koguse tagatisrahaga pakendeid vastu võtma muul moel, näiteks infoletis. Mõistlik kogus on kogus, mille saad ära viia käe otsas.

Kauplustel pole sellest reeglist aga sooja ega külma. Infoletis ega kassas keegi sinu taarat vastu ei võta, olgu automaat kasvõi mitmendat päeva rikkis. Miks see nii on? Miks peab tarbija jooksma edasi-tagasi? See paneb mõtlema, kas ikka on viitsimist keskkonnasäästlik olla, või tuleks taara lihtsalt prügikonteinerisse visata.