Lugeja: poliitikast ja loomapiinamisest saates "Looduslik valik"
Olen alati arvanud, et suhtun loomadesse paremini kui oma enda liigi esindajatesse. Mul on kodus kaks leidlooma ja hulkuvaid loomi püüan alati aidata. Muidugi ei tassi ma neid kõiki koju, ega sööda tänaval, sest loomi armastades tuleb jääda arukaks. Nägin esmaspäeval lõiku saatest "Looduslik valik" ja olin kindel, et nüüd tõuseb torm.
Ilmselt aimate, et nähtud lõik oli seotud sulelistega. Tunnistan ausalt, ka minul oli klomp kurgus. Salamisi lootsin, et ehk ikka ei pisteta nahka – antakse tagasi. Vabadusse laskmisele ei mõelnud – ka minusugune võhik taipab, et sellistel lindudel puuduvad instinktid. Või õigemini oskused, sest ellujäämisinstinkt võis neil ju isegi tugevam olla kui paljudel saates osalejatel.
Oluline on, et seda tapmist ei korraldatud ju tegelikult selleks, et tõestada, kes on julm, kes üdini südamlik. Võimalik, et isegi selleks mitte, et saada teada, kas ja millised oskused kellelgi on. Pigem oli see katse mõeldud näitamaks, kuidas käituvad need poliitikud olukorras, kus kriitiline vajadus on vastuolus lihtsalt hea ja tore olemisega.
Tavainimene võib olla heasüdamlik igas olukorras, aga poliitik ei saa otsuseid tehes lähtuda vaid emotsioonidest. Ta on kohustatud nägema laiemalt ja kaugemale, vastutama mitte vaid enda eest. Ainuõige otsus oli need linnud ära süüa. Muide, kenasti ju keetsid ühise supi, mis saate konteksti arvestades jättis päris koomelise mulje. Mina jäin küll mõtlema, et ei teagi nüüd, kas edaspidi lürbivadki need parteid oma keedetud suppi koos.
Saadet ma edasi ei vaadanud, küll aga lugesin juba järgmise päeva varahommikul, kuidas paljud on pahased, tegelikult lausa tagajalgadel. Et loomi piinati ja lapsed nägid ja miks nad pidid, kui tegelikult osalejad ju näljas ei ole.
Esiteks: ükskõik, kas tegemist on näitlejate või amatööridega, oma rolli tuleb tõsiselt võtta. Ka selles mängus on reeglid, muidu poleks asjal mõtet. Päris ausalt, vaatajani ju ei tahetud tuua mitte teadmist, kui suuteline keegi neist antud situatsioonis on, vaid pigem emotsiooni ja otsustusvõimet – tänu sellele situatsioonile võime pisut paremini aimata, kuidas keegi neist riigiroolis olukorrale reageerib!
Kas loomi piinati või ei? Mina seda momenti ei näinud, aga salamisi loodan, et keegi asjatundja aitas seda olukorda lahendada – no siis, kui kaamera kinni oli.
Mis aga puutub sellesse, et lapsed nägid: kurb küll, aga selline on elu – liha ei kasva puu otsas, piim ei voola kraanist. Ehk aitab teadmine, et tema võileival lebava vorstiviilu pärast loovutas keegi oma elu, suhtuda toitu hoopis tõsisemalt ja aupaklikumalt.
Peale selle: paljud multifilmid on ikka väga julmad – seal tambib üks tegelane teise lihtsalt lõbu pärast poolsurnuks. Veelgi julmemad on lapsed, kes põletavad, poovad ja piinavad muul moel loomi. Või nende vanemad, kes kassi-koerapoegi uputavad ja tuvisid õhupüssist lasevad. Ilma igasuguse vajaduseta, sest nii on huvitav, odavam või lihtsalt igav.
Loomulikult oleks kena, kui selliseid ekstreemseid katseid rohkem ei tehtaks, kõigi huvides, olgu nad siis nõrganärvilised, pisut hullunud loomakaitsjad või hoopis ullikesed, kellel pole aimugi, kuidas toit lauale tuleb.
