Lugeja: perearstile on nii raske saada, et parem kutsu lihtsalt kiirabi!
Kui vaid mõned kuud tagasi märkasin lehes pealkirja "Patsiendid on elevil: Evelin Ilves asus praktikale perearstikeskuses", jäi mind vaevama tunne, et pealkirjaga on kõvasti puusse pandud. "Elevil" asemel oleks pidanud olema sõna "ärevil".
Tõsi, võimalik, et mõni kaugemal ootaja oligi kergelt elevil. Seal koridoris oodates tekitab iga pisiasi elevust - igav ju. Aga need, kes istusid ukse taga, millest proua just sisse astus, ilmselt väga elevil ei olnud.
Pole siin tegemist sümpaatiaga ega selle puudumisega. Lihtsalt tänapäeval on perearsti juurde pääsemine suur privileeg. Ega ikka ei ole nii, et kui miski häda kimbutab, siis lähed. Ja see, kas ka abi saad, on omakorda suur küsimärk.
Toon lihtsa näite vaid mõni aeg tagasi juhtunust. Minu töötajal, noorel 22-aastasel neiul valutas öö läbi kõht. See polnud tal esimene kord. Seda halamist kuulates soovitasin tal võtta perearstilt saatekiri ja uuringutele minna. Kõhuvalu pole miski nali, nii noorel veel eriti. Võttiski tüdruk siis otsuse vastu ja helistas perearstile. Enne olin talle sõnad peale lugenud, et küsigu esimest või viimast vastuvõtuaega. Arst asub ju Sauel, töökoht pealinnas. Eks proovi seal keset päeva ära käia.
Aga võta näpust, polnud tal valida midagi - terve septembrikuu peale oli pakkuda vaid üks aeg, seegi lõuna paiku. Kui poleks sobinud, tulnuks oodata veel kuu aega. Uskumatu! Saue on küll suur koht, aga poleks aimanudki, et seal nii tõbised inimesed elavad. Kas poleks siis aeg sinna lausa haigla ehitada?
Ega siis midagi, eks ta pidi pool päeva vabaks võtma ja seal ära käima. Kas sellest ka kasu oli, see jääb esialgu küsitavaks. Juba suhtumine, et kõhuvalu miskiks eriliseks ei peeta, on kummaline ja pole minule vastuvõetav. Ilma meditsiinilise haridusetagi teame, et selle taga võivad olla tõsised, isegi surmaga lõppevad probleemid. Ometi jääb nüüd perearstile õigus otsustada, kas eriarstile saatmine on ikka hädavajalik. Sama keeruline on lugu ka minu enda ja meie perearstiga.
Olengi juba vastu võtnud otsuse, et on aeg end mõne linna-arsti patsiendiks möllida. Elan samuti maal, arst kodu lähedal, aga arsti juurde ei saa. Varem näpistasin tööpäevast mõned tunnid, istusin varakult platsis ja sain hädavajaliku tehtud. Jõudsin heal juhul kümneks töölegi. Ja kuna siis sai ikka valitud päev, mil minu puudumine häiriv ei olnud, polnud nagu vigagi. Nüüd on vaja peagi terviselehte uuendada. Kuidas, seda ma ette ei kujuta.
Kõigepealt peaks ma helistama ja aja saama. Ja otsustavad nemad, millal ja mis kell. Minule ei pruugi see aga kuidagi sobida. Ja seda kõike vaid selleks, et saada saatekiri röntgenisse. Ja siis tuleb veelkord aeg kinni panna, ikka selleks, et paber ka kätte saada. Täiesti jabur - kaks päeva on maha visatud.
Linnas on ilmselgelt kergem see tunnike näpistada ja ruttu ära käia. Aga siis on teine probleem. Kui juhtub, et olen ikka väga haige, no näiteks kõrges palavikus, kas perearst tuleb koju visiidile, kui teab, et edasi-tagasi tuleb tal 40 kilomeetrit maha vurada? Nokk kinni, saba lahti.
Ega varemgi perearstist teab mis abi olnud, aga vähemalt saatis ta su kuhugi edasi ja kui vedas, siis asjaliku spetsialisti juurde. Nüüd on aga nii, et tahab saadab, tahab ei saada. Ja ilmselt polegi väga kuhugi saata. Nii ongi jäänud vaid võimalus, et kui häda käes, kutsu kiirabi - need ehk ikka kuhugile su sokutavad.
Kui nüüd aus olla, siis juhul kui minu perearst peaks olema Evelin Ilves, ma sinna ei lähekski. Tean juba ette, mis sealt tuleks: ikka et ära söö seda, ära tee toda. Ja üldse, kuna proua arvab, et meie Eestlased oleme ühed suured vingujad, laisad ja ülesöönud logardid, siis vaevalt ta naljalt saatekirju jagaks. Just seepärast arvan, et need patsiendid, kes nägid proua Ilvest kabinetti sisenemas, olid pigem ärevil.
