Nädalavahetuse lõõgastumine algas tasa ja targu nagu alati. Mingil hetkel suurenesid tarbitud siidrikogused aga märgatavalt ning järgmisel sekundil saabus "hüvasti, mõistus!" faas. Kui varasemalt olin suutnud end kenasti vaos hoida, siis nüüd libastusin jälle. Selle õrna erinevusega, et mingi absurdse suhteid klaariva kõne sai enne eksi hoopis uus naine. Ilmselgelt ei piisanud sellest pehme mõistusega filosofeerimisest ning edasi valisid veel pehmemad näpud juba endise naise numbrit.

Kõne alguses sai traditsiooniliselt taga nutetud kadunud häid aegu. Mingi hetk liikus teema aga oleviku peale ning siis ei suutnud ma end enam viisakana hoida. Viharahe alla sattus nii endine naine kui ka tema uued meessõbrad.

Hommikul voodis ärgates soovisin, et kõik öeldud halvad sõnad oleksid mulle tol hetkel lihtsalt kurku kinni jäänud. Tahtsin häbist maa alla vajuda. Kõige kurvem öise arveteklaarimise juures oli fakt, et olin just saabumas mingisse sõbratsooni endise suhtekaaslasega. Oma öise tralliga aga suutsin kõik vanad haavad kenasti lahti katkuda ning isegi uusi juurde lüüa.

Lisaboonusena suutsin välja vihastada ka sõbra, kellega õhtut veetsime. Endale omaselt kukkusin teda mingis meeltesegaduses kallistama. Õnneks mõistus nii palju veel jagas, et edasi asi ei arenenud. Muidu poleks järgmisel hommikul enam ühtegi suhet alles olnud, mida üldse lappida võinuks.

Öeldakse, et veinis ja viinas peitub tõde. Väga hirmutav on teada, et alkohol toob minus välja äärmuslikult agressiivse külje. Püüdsin järgmisel hommikul iseendast aru saada: miks on vaja hakata joobnuna lähedastele inimestele kannatusi valmistama?

Väga segaseks jääb, miks teatud seisukorras ei suuda inimene end enam koos hoida ja murdub kuhjunud pingete all. Kole on mõelda, et ilmselt jääb see probleem minuga kaasas käima elu lõpuni. Pean end peohoos tõsiselt kontrollima, et mitte hiljem jälle end segaseks kahetseda ja kilde kokku kleepida.