Lugeja: pehmosid ei kuula keegi

Viimasel ajal olen märganud, et pärast iga tüli muutub suhe hoopis kuidagi kindlamaks. Naljakal kombel meenutab see kõik justkui lasteaia liivamänge, kus piire nii-öelda paika pissitakse. Suured inimesed teevad täpselt seda sama ja õpivadki üksteist tundma läbi konfliktide ja tulise sõnavahetuse.

Elus olen mitu korda näinud pealt olukorda, kus kunagistest suurimatest vihavaenlastest kasvavad välja lahutamatud sõbrad. Need inimesed lihtsalt on reaalselt üksteisele väga sarnased, muidu neil ei tekiks ju alust, millele sõnavahetus ehitada. Kohe eriliselt solvav on sel ajaperioodil kuulda, kui keegi julgeb seda mainida ühele tüli osapoolele. Kes tahakski olla selle lollaka moodi, keda silmaotsas ei sallita?

Huvitav on aru saada, et teises inimeses ärritab meid alati see miski, mis meis endaski suurel määral olemas on. Muidu see teema ei erutaks meid, kui me ei suudaks end sellega samastada ja seal midagi ära tunda. Eks paljud homofoobid hoiavad nüüd küll kahe käega peast kinni, kuna nende viha on ikka väga konkreetne ja suur.

Ise olen väga marru läinud ebaõiglaste ja norivate inimeste peale. Lasen neil alati end viimase piirini viia ja siis valan kogu maailma viha ühel hetkel ühe õnnetu ohvri peale välja. See inimene saab omale kogu ängistuse, mis on pika aja jooksul tallele pandud.

Olen alati imetlenud otsekoheseid inimesi. Nad suudavad oma mõtteid kohe selgitada ega jää vinduma: "Ohh, ma oleksin ju võinud hoopis nii vastata ja kõik oleks lahendatud!" Kahjuks keskmine eestlane kipub rusikas taskus ringi käima ja oma "olekseid" peas keerutama.

Nõuab suurt eneseületamist, et õigel ajal piirid paika panna ja selgeks teha, mis on okei ja mis mitte. Vastasel juhul kibestub inimene aina enam, kuna keegi ei arvesta tema soovidega. Soovidega aga ei saa arvestada, kui nendest isegi ei räägita ja end maksma ei panda. Pehmosid ei kuula keegi.