Just täna oli jälle suurepärane võimalus nautida eest tulvavat piibelehelõhna, tagant tulevat vist sireliparfüümi ja kõrval istuv tädi oli endale midagi ebamäärast ja magusat peale pannud. Tõenäoliselt midagi ülikallist, mida tegelikult võiks hoopis säästlikumalt kasutada... Igastahes enne, kui pool sõitu läbi oli, oli mul süda paha ja ausalt öeldes oleks hea meelega natuke mõnda joodikut nuusutanud, et süda jälle tahedamaks läheks.

Populaarne short-cut Tallinna kesklinnas on Hobujaama peatuses Viru keskusesse siseneda ja sealt diagonaalis läbi Naistemaailma uksest välja ja edasi üle tee trollipeatusesse. See teekond viib läbi parfümeeriaosakonna. Siinkohal võrdlusmaterjal kõigile parfüümiarmastajatele - seal parfüümiosakonnas on enamasti kergem hinnata, kui parfüümisõltlase kõrval bussis sõites!

Naisteajakirjad on täis nippe, kuidas lõhn tugevamalt peale kanda ja kuidas see paremini esile pääseb. Kasuta lõhnaõliga samalõhnalist dušigeeli, kreemita enne lõhnastamist lõhnastatav piirkond sisse, ära hõõru randmeid vastamisi, vaid sussuta igale randmele oma sussuke jne. Tegelikult vajaksid paljud naised hoopis kursust, et kui palju parfüümi neil vaja on ja kuidas mitte haiseda nagu autokoormatäis lõhnakuuski! Olen näinud, kuidas üks selline parfüümisõltlane enda lõhna värskendab: sorts parfüümi mõlema kõrva taha, sortsuke kaelale, randmetele ja veel eraldi ka seelikule (ei tea, mis haisusid see küll varjama peaks?!). Tulemus: tädi mähkus nii paksu lõhnapilve, et seda võinuks noaga lõigata.

Ei teagi, mis sellise asja põhjustada võiks. Kas inimesel on nii vastik loomulik lõhn, et seda üritatakse varjata? Aastaid sama lõhna kasutamist on tinginud haistmismeele nõrgenemise? Üritatakse kõvatada: "Võin endale Chanel nr. 5-te peale valada nagu kraanivett, vat nii kõva tädi olen!" ?

Puhas, õrnalt lõhnastatud inimene on alati meeldiv. Aga kui peale trollist väljumist tahaks tükikest s--a või joodikut nuhutada, siis on asi naljast kaugel.

Naised, pidage parfüümiga piiri!