Arvutasin peas kiirelt, kui palju minu peres kulub raha eluasemele ja toidule. Lõviosa kogu meie sissetulekust just sinna rändabki ning mingit sama suurt osa meelelahutusele ja rõivastele kohe kindlasti kulutamiseks alles ei jää. Seda imelikum oli vaadata pangaautomaadi kõrval ilutsevat arvutuskäiku, mis peaks iseloomustama keskmist eestlast. Selle kauni plaani järgi on meil elu ju kui lill! Samal ajal kui eluaseme peale kulub üle neljasaja euro, jääb ka niisama nänni ostmiseks ja chillimiseks teist sama palju!

Varasemast meenub halenaljakas kõne panga poolt, mis tehti mu tädile. Panga esindaja hurjutas sugulast telefoni teel, et ta kulutab liiga palju raha toidule! Et konto väljavõttest on see kenasti näha ning nii küll normaalne elada ei ole. Panga töötaja soovitas tungivalt ikka raha hoiustama hakata ja mitte enam nii priiskavalt end nuumata. Tädi oli sügavas šokis, et tema järel niimoodi nuhitud on ning tema valikuid varjamatult kritiseeriti. On ju teenitud palk siiski temale kuuluv, mitte panga parema äranägemise järgi majandamisel.

Edaspidi püüan sularaha välja võttes silmi rohkem maas hoida, et ei peaks uuesti selle õõvastava eelarveplaaniga silmitsi seisma. Ju ma siis ei oska majandada, et mul iga kuu ei jää eluasemekuludega võrdne summa meelelahutusele ja rõivastele raiskamiseks!