Aastal 1988. tähistati pärast pikka pausi emadepäeva ametlikult ka Eestis. Ja olgem ausad, kui algul ei saanud vedama, siis nüüd ei saada pidama. Kui esialgu rõhuti metsalilledele ja isevalmistatud kingitustele, siis nüüdseks hakkab see komme ununema. Üha varem valmistub kaubandus “suurpäevaks”. Müügiks läheb kõik, kommikarbid, lilled, sukad, sokid, sallid. Aga ka soojamaa reis või uus auto.

Tähtis nagu olekski vaid kingituse olemasolu, mitte koosolemise rõõm. Kellel raha jagub, ostab end kohustustest priiks, kellel mitte, see lööb käega ja ütleb, et ongi üks ülehaibitud püha. Sellel päeval on emaks olemine kangelastegu. Või hoopis ränk kohustus. Sellel päeval lihtsalt peab emaks olema, et laps saaks olla hea laps. Ülejäänud päevadega olgu kuidas on.

Aga just need ülejäänud päevad aastas on need kõige kurvemad. Paljudele. Sest on neid, kelle ema väljamaal tööl, veel rohkem neid, kelle lapsed ära. Niipea, kui lapsed vähegi iseseisvamad, sunnib elu tööd perele eelistama. Ja näpuga näidata pole kellelegi, me kõik tahame elada või pigem kuidagi elus püsida.

Meie riigis ei ole emaks olemine privileeg, ammugi mitte auasi. Emapalka napib liialt lühikeseks ajaks, samas kui hirm töökoha kaotuse ees võtab sellegi lapsega koosolemise aja. Toetus lapse kasvatamiseks ei aja isegi naerma. See on ilmselge mõnitamine.

Veelgi hullem, üha rohkem ja rohkem sünnib haigeid lapsi. Mõned kohe väga haiged. Nende emad püüavad kangelaslikult jääda nende kõrvale, muuta nende elu elamisväärseks. Aga seegi muudetakse võimatuks, sest 19 euro eest kuus sa last ei ravi. Selle eest ei saa kalleid ravimeid, taastusravi ja täisväärtusliku toitu.

Ehk aitaks neil hea ema olla see, kui vähemalt päevaseks ajaks saaks lapse jätta tasuta ravi-koolitusrühma. Siit ettepanek “proua presidendile”: teile ju nii meeldib kõike algatada, rääkida, reklaamida...Tehke siis lõpuks midagi ära! Teie käes on piisavalt võimu. Pressige EL ka midagi tagasi, looge meie lastele võimalus ellu jääda. Ja uskuge, aidates neid kõige, kõige väetimaid, teete lõpuks midagi sellist, mis tunnustamist vääriks.

Täna on emadepäev. Jah, ka minu jaoks täiesti mõttetu püha. Kui saaks, küsiks oma emalt, et miks ta mind armastada ei suutnud. Ei tea, mitmendat korda. Aga tühja sellest. On suuremaidki küsimusi. Näiteks see, et miks mu oma laps arvab, et lapseks olemine on privileeg, emaks olemine aga kohustus.

Aga emadepäev on meil omamoodi ikkagi olemas. Tõsi, täitsa kaootiliselt, kuidas ja kunas juhtub. Lihtsalt päev, mil teineteise jaoks aega.