Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: palgatöö on sõltuvuskäitumine

 (43)
Kasutatud süstlad.
Kasutatud süstladFoto: Rauno Volmar

"Sa võid inimesele selja keerata, aga droogile mitte, eriti kui ta su nina ees terava pussnoaga vehib." Nii on öelnud kirjanik Hunter S. Thompson, mees, kes tõenäoliselt teab üht-teist sõltuvustest. Oleme sõltlased, küündimatud palgasõltlased, ja mitte ainult. Aju-uuringud on näidanud, et iga kuu saame koos palgaga suraka mõnuainet otse ajju. Selle eest vastutab neurotransmitter dopamiin.

Kõigepealt doos, siis vaatame edasi

Enamik meist on keskkoolis kokku puutunud Maslow' püramiidiga, kus kõige all on nälg ja üleval eneseteostus. Kas vaene pedagoog üldse andis tabelit tutvustades endale aru, et tema tööandja, kogu meie palgaühiskond, on takerdunud püramiidi põhjakihti?

Kuni sõltume palgast ehk igakuisest dopamiinilaksust, ei oma kuigi palju tähtsust, et oleme sündinud andekatena ja võimega luua võrratut. Me lihtsalt ei küündi Loomeni suure tähega, rahuldades ennast igakuiselt palgapedaaliga. Ainus loominguline väljund sõltlase käsutuses on kõikvõimalikud variandid eitada eneseteostuse võimalikkust.

Palgasõltuvus kahandab iseseisvat mõtlemisvõimet

Oleme hirmunud. Sissetuleku terav pussnuga on me kõril. Iga kell võime väärt eluliinist ära lõigatud saada. Kes meid siis aitab? Kas keegi neist seitsmest miljardist inimesest Maal? Ei, neil ei ole sinu jaoks aega, neil on oma "töökoht", kuhu kohale ilmuda.

Seotud lood:

Hirmununa klammerdud turvatunde külge, püüad sobituda sissetuleku sõltlaste klubi reeglitega – lepid olema keskmine. Hirmunu ajus töötab madal, nn roomaja aju. Selle aju juhised omanikule on lihtsad: liigu sinna, kus on turvaline – võta vastu igakuine palk ja väldi kõike, mis sissetulekut ohustab. Ise mõtlemine võrdub halb, kuuletumine võrdub hea. Võta papp ja harju ära. Küsimusi? Ei ole. Järgmine.

Tööhõive müüt on sobiv jutt mutritele ehituspoes

Mis tähtsust on töökohal, kui su potentsiaal selles ei täitu? Kas sa teed oma eluga seda, mida sa tegelikult tahad teha, või oled pügal poliitiku märjas statistika- ja majandusunenäos – nummerdatud lehm, ees hunnik, taga hunnik, näos silo-orja küündimatu pilk.

Tööhõive müüt on sobiv jutt mutritele ehituspoes kinnitustarvikute osakonnas. Kui töökoht saab tähtsamaks inimese tervikust, kui inimest tuleb kogu elu alandada töökoha nimel, lõikab sellest kasu mingi süsteem või tualetiseina ideoloogia, aga mitte inimene ise. Maksusüsteem, seadused ja "majandust elavdavad meetmed" on vaid ahelad, kui onn, mida need vahendid üleval hoiavad, toetub sunnitööle.

Kui kõik teeksid seda, mis neile meeldib, lakkaksime toimimast?

Meid on hirmutatud mõttega, et me ei oska vabalt elada, et vajame palgatöö nuhtlust. Nii ongi. Me ei oska. Ei oska, sest meid ei ole õpetatud. Küll on meile õpetatud, kuidas kulpi lüüa: tööandjale, seadustele, rutiinile, vastumeelsusele, keskpärasusele. Meid on õpetatud olema nõrgad. Meid on treenitud mitte iseseisvalt tundma ja mõtlema. Võttes selles olukorras korraks ära seadused, hakkame käituma kui hord zombisid üksteise kõride kallal.

Aga me ei ole zombid ega ka väljatreenitud töö-kehad. Võib-olla see nõuab meeldetuletamist, aga mis on alternatiiv sellest aru saamisele? Iga kuu rohkem pappi ja aastast aastasse järjest rasvasemaks paisuv vats? Kas tõesti?