Lugeja: pagulasi võib Eestisse lubada, kuid vaevalt nad siia püsima jäävad
Pole mingi saladus, et tööealine rahvastik väheneb nii Eestis kui ka mujal arenenud riikides. Seda tingivad nii naiste harimine, üleüldine keskendumine karjäärile, kui ka lihtsalt soov mitte lapsi saada. Iseenesest on valik perekonna planeerimisel ning tulevikuplaanidel individuaalne teema, kuid riiklikust aspektist lähtudes ning majandusliku heaolu kindlustamiseks ja arendamiseks peaks näiteks ainuüksi Eestis olema igal perel vähemalt 3 last. See selleks, et katta ära järelkasv mõlemale vanemale ning kindlustada ka juurdekasv.
Kuigi Eesti riik on astunud samme selles suunas, et propageerida laste saamist ühiskonnas - näiteks vanemapalga näol, siis pole see meetod ikkagi soovitud tulemust andnud ning iive on jätkuvalt negatiivne.
Kui erinevad rahvastikuteadlased väidavad seda, et aastaks 2050 on eestlaste rahvaarv alla ühe miljoni, siis tähendab see iseenesest suuri muutusi nii regionaalsetes, halduslikes, kui ka majanduslikes aspektides. Lisaks oleks enamik neist kodanikest vananevad või juba pensionile jäävad, mis tähendaks kindlasti muudatusi nii maksustamisel kui ka pensiondes süsteemis. Selleks, et ära hoida või suurendada sündimust - reprodutseerumist ning selle läbi nooremat ühiskonda ja paremat majanduskeskkonda, peaks Eesti ühiskond sõna otseses mõttes saama palju lapsi.
Ometi on praegusi ning lähituleviku perspektiive silmas pidades inimestel teised plaanid ja eesmärgid ning lapse saamine omakorda on teise või koguni kolmanda järguline mure. Et vältida ühiskonna hääbumist lähitulevikus, seisame vältimatu sammu ees ning lubama riiki pagulased ning teistest riikidest inimesed, kes suudaksid üleval hoida meie majandust ning kätte saavutatud heaolu. Siinkohal ei käi jutt sellest, et ühiskonda oleks vaja soovimatult rikastada või nikastada, vaid kättesaavutatud edu hoidmine ja kasvatamine.
Muidugi peaks pagulaspoliitika ajamisel lähtuma ka sellest, et sisserännanud ise soovivad meie riigis elada ning sellest elus siin osa saada. Kui näiteks lubada praegu sisse suur hulk pagulasi kolmanda maailma riikidest, siis kasutaksid nad Eestit Skandinaavia või Lääne-Euroopa eelpostina.
Samas kui tuua sisse väike grupp sarnase kultuuri, usu ja kombestikuga inimesi ning neid integreerida ehk eelkõige õpetama armastama Eesti Vabariiki. Samuti tuleks pagulaspoliitika ajamisel lähtuda sellest, et meile sisse rännanud inimesed ei rändaks siit edasi, ehk siis kindlustama selle, et just Eesti on nende jaoks õige koht. Järk-järguline ning tagasihoidlik pagulaspoliitika tingiks integreerituse, kohalike elanike sallivuse ning vähemusgruppide suurema vastuvõtlikkuse meie elule ja kombestikule.
