Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: paberraamatu hääbumises pole süüdi mitte digiluger vaid rahva puudulik lugemisoskus

 (15)
Hoiuraamatukogu
HoiuraamatukoguFoto: Rauno Volmar

Hiljuti ilmus Õhtulehes lugu pealkirjaga "Kas paberraamatute viimnepäev?". Artikkel on iseenesest ju asjalik ja tõsiseltvõetav, kuid mõned ebakõlad jäid siiski silma kraapima. Esiteks ei suuda ma kuidagi nõus olla väitega, et paberkandja kadumises on süüdi digilugerid.

Probleem on ju palju kaugemale ulatuv ja tegelikult ka ähvardavam. Nimelt on karta, et kui nii edasi läheb, ähvardab meie rahva üht osa kirjaoskamatus ja süüdi on selles vaid üks: digiajastu. Veelgi enam, mitte tehnika ise, vaid meie haridusreform, mis ähvardavat ohtu ei adu.

Kuidas on võimalik, et juba algklassi mudilasele on kooli kaasa lubatud, mis lubatud, lausa nõutav, kõiksugu tehnilised infokandjad? Püütakse sellega juba eos igasugune mõtlemisvõime hävitada. Tehnika mälumahtu suurendatakse vaata et päevadega, lapse mälumahuga aga toimub taandareng.

Polekski kõige hullem, kui lapsed loeksid digilugereid, aga nii see ju ei ole. Väga paljud lapsed lihtsalt ei viitsi ega taha üldse lugeda. See on neile võõras tegevus. Raske ka, sest lugedes peab ju kaasa mõtlema ja fantaasiat rakendama. Need oskused aga puuduvad ja milleks need, kui kõiksugu arvutimängud, mis asendavad tänapäeval lapsele raamatut, teevad isegi fantaseerimise osas ettekirjutusi ja teevad tegelikult kogu töö tema eest ära?

Ma ei hakka isegi rääkima, kui jube on noorte kirjaoskus. Lugemine lugemiseks, aga kirjutamine on ulme omaette. Avage ükskõik milline suhtlussait, kommentaarium või blogi. See kirjakeel pole enam isegi naljakas mitte.

Seotud lood:

Matemaatika, geograafia, füüsika, keemia - milleks? Kõike saab ju guugeldada. Iseseisvaks mõtlemiseks neil aega pole, sest aeg, see on ju raha, mida omakorda ei jagu. Nii olemegi seisus, kus pool nooremast põlvkonnast on tegelikult algklassi teadmistega. Mis saab aga siis, kui maailmast kaob internet, igaveseks?

Tagasi teema juurde: raamatud. Need päris. Nende avamine, trükilõhna nuusutamine. Kaane illustratsiooni uurimine ja fantaasial lennata laskmine. Oi kui suur on soov piiluda viimast lehekülge. Ometi tõsine raamatunautija seda ei tee. Pigem istub hommikutundideni üleval, ikka selleks, et saada teada, mis, kuidas ja miks. Ma ei tea, kas digilugeri lugeja selliseid tundeid kogeb. Kui jah, siis on ju kõik hästi. Tähtis ongi ju eelkõige silmaringi laiendamine.

Ometi, kes meist ei oskaks võrrelda kogemusi: kas võtta hommikukohvi kõrvale värske trükilõhnaline ajaleht paberkandjal või avada lihtsalt arvuti. Esimene on auding, isegi privileeg. Teine lihtsalt mugav.

Minul endal on kodus umbes tuhatkond raamatut. Lugema õppisin neljaselt. Minu 23-aastane tütar on sunniviisiliselt läbi lugenud heal juhul viis raamatut. Ometi on meil ainuüksi lasteraamatuid kodus sadakond. Milles siis probleem?

Loomulikult minus. 1990. aastal sündinud lapsed olid omamoodi õnneseened. Müüki ilmusid sajad muinasjutud, nii imeilusate raamatute näol kui videol. Ja mida tegi noor lapsevanem? Loomulikult pani mängima video. Kõigile mugavam - laps püsis paigal ja vahtis lummatult rääkivaid pilte, emmel jäi aega muudeks tegemisteks, aga raamatu ettelugemise kommet ei tekkinudki. Ka unejutud jäid ära. Süüdistada saan vaid ennast.

Loomulikult eelistas laps ka edaspidi kohustusliku kirjanduse lugemise asemel vaadata kuidagimoodi ära film. Klassikud ja maailmakirjandus oli juba kümme aastat tagasi paljude noorte jaoks mõistetamatu jama. Olgu, sellest saaks ma veel aru, aga on ju veel teisigi žanreid - igaühe jaoks peaks midagi leiduma. Ometi seisavad need raamatud meil kodus lihtsalt tühja. Ma ise vahel haaran mõne voodisse kaasa, aga no ausalt, olen neid kõiki enam kui kolm korda lugenud. Miks nii palju? Ilmselt on neid, kes ei tea, milline defitsiit oli raamat kolmkümmend aastat tagasi.

Kuigi Õhtulehe artikkel püüab väita, et siis osteti raamatuid enamasti prestiiži pärast, ei tahaks ma selle väitega väga nõus olla. Esiteks, raamatuid ei olnudki väga saada - ootasid kuid, enne kui midagi ilmus. Kaugvere romaanide ootusärevus on siiani selgelt meeles. Väliskirjandust küll ilmus, aga enamasti oli see paras pahn või ajaviide - kuidas kellelegi. Mäletate ju küll neid taskuformaadis imalmagusaid romaanikesi.

Isegi kui oli neid, kes raamatuid vaid ilu pärast ostsid, siis ilmselt oli see tõsine katsumus. Midagi ilusat, sellist klantspiltide ja kauni kaanekujundusega, oli harva saada. Kõige popim kodusisustus sellest vallast ehk oligi ENE. Kipun arvama, et veerand rahvast tellis neid tõesti vaid riiulisse seisma.

Õnneks olid tol ajal raamatukogud paremini varustatud, kuigi hullumeelse raamatuneelajana oli minul ka kohalik raamatukogu otsast otsani läbi loetud. VIP-kliendina sain uusi raamatuid sealt esmajärjekorras. Jah, järjekord on uutele raamatutele ka täna, kuigi ilmselgelt ei näita see ainult suurt lugemishuvi, pigem vihjab tänapäeva raamatute hinnale ja rahva ostujõule.

Eks me kõik käime vahel raamatupoes. Valime isegi lemmiku välja ja siis hinda vaadates asetame selle ohkega riiulile tagasi. Digiluger tuleb ilmselt siiski odavam.

Lõpetuseks üks mure veel. Ei teagi nüüd, kas vaid minule tundub nii, aga raamatupoed oleks nagu hulluks läinud. Kõik letid on täis kuhjatud ühesisulist kaupa: kokaraamatud, kodusisustus, aed. Ja siis veel kõiksugu ilusate piltidega vidinad. Midagi tõsiseks lugemiseks on selles virr-varris raske, eriti algajal, leidagi.

Ehk alustaks siit. Lõpetaks nende kokaraamatute trükkimise. On ju retseptide otsimiseks sobiv moodus just internet ja ühest asjalikust põhitõdedega kokaraamatust kodus on algajale perenaisele küll ja küll.

Teiseks ja mis veelgi olulisem: kas tõesti ei leita moodust, mis võimaldaks vähemalt lasteraamatuid müüa normaalse hinnaga. Palju on neid, kes raamatu eest üle 2 euro välja käia lihtsalt ei saa. Kahju, kui sellepärast lapse lugemishuvi kannatab. Mõelgem koos tulevikule - seda meie lapsed ju on. Ja mäletagem mineviku - seda, mida me tihti veel vaid raamatutest leiame.