Lugeja: paberid kõik tegemata, aga juba hakka aknaid küürima!
Lappasin päevast päeva kuulutusi, kui ühel päeval sattusin siis potentsiaalse tööandja peale. Kirjutasime pikalt-laialt tööst ja eluolust ja tegime ka videokõne. Oleme sellised, kes ei põlga ühtegi tööd ära ja miks mitte ka lapiga vehkida, kui võimalus antakse. See selleks.
Asukoht siis Soome. Pidevas suhtluses jõudsin kogu aeg öelda, et ma olen nõus ise kõike rahastama, ka korterit. Tema asi oli see leida Helsingisse. Mitu korda ütlesin, et pead-jalad koos ma ei hakka kellegagi elama ja sel juhul jääb asi katki. Leitigi korter, aga hoiatati, et see on tühi. Olin ka sellega nõus. Tööaeg oli super: 7.00 - 15.30. Tausta uurides ei ilmnenud ühtki viga. Tundus nagu normaalne kõik ja ostsime piletid ära ja nagu ütlesin, siis oma jõududega.
Kohale jõudes külmetasime sadamas tund aega, siis sain inimeselt sabast kinni. Sõidutati kontorisse, kus tehti tööleping. Vahepeal helistati kuhugi, sain aru, mida räägiti ja sosistasin sõbrannale, et kas tööaeg on 11.30 - 20.00 või? Ta kehitas õlgu. Kõne lõppedes tegin noka lahti, et tööaeg pidi ju olema 7.00 - 15.30, aga nemad pole sellest kuulnudki. Vastati ainult, et ah, küll kannatate selle kuu kaks ära ja siis vaatame, kas saab hommikusse vahetusse. Tööd siiski tahtsime ju teha ja mis seal ikka pirtsutada.
Edasi kulges asi nii, et viska kohe jope seljast maha ja kuku aknaid küürima. Paberid kõik tegemata, leping hakkas kehtima alles paari päeva pärast. Soovisin siiski esmalt oma asjad korda seada ses mõtteski, et korter ju täitsa tühi, käime kuskil poes ja võtan madratsi vähemalt näppu, et palja põranda peal ei peaks lösutama.
Saime sealt siis tulema ja edasi kulges tee korteri poole. Esiti arvasimegi, et saame Helsingisse töökohale lähemale, nagu lubatud. Vale! Korter asus Espoos. Esialgu oleme kahekesi ühes toas ja hiljem tuleb rahvast juurde. Mul jälle mokk laiali, et oleme ju nõus maksma selle eest, et üks saab ühe toa, teine teise toa ja nüüd selgub, et lükatakse kõik ühte tuppa üksteise sokke nuuskima? Jälle laiutati käsi. Põrutasime trepist üles, aga selgus, et korter ikka kõige madalamal. Mida sa sinna üles ikka rühid, eks? Oligi ainult 4 seina. Õnneks oli olemas madrats, mida tahtsin siis täis pumbata, aga voolu ei ole. Sõudsin madratsiga siis sauna ja puhusime madratsid seal täis. Ime, et seal kontakt üldse oli.
Sooviks mune praadida. Vool küll on, aga pliit ei tööta. Kangutasin selle seinast välja, ja mis ma näen? Tühjus. Seinas on kontaktiauk, kus irvitavad juhtmed. Pliidil pole ühtegi juhet. Lükkasin selle sama targalt tagasi. Järelikult pole mõtet kopsikut osta, kui pliidil vett keeta ei saa. Vannitoas irvitasid torud püsti, kus polnud pesumasinat. Ma saan kõigest aru, et küll ma ajapikku ise ostan ja tegutsen, aga mitte kuskil keldris ja metsade vahel. Lubati maad ja ilmad kokku ja nemad ikka seda ei tolereeri, et mitu inimest ühes toas. Yeee, right. Hakkaisn vaatama üüriportaale ja tuli hunnikus kuulutusi Helsingisse. Meie oleks pidanud maksma 300 nägu ja kui panna 4 inimest, siis kokku 1200. Ma ei leidnud ühtegi sellist korterit Espoos. Oli isegi suuremaid, aga 1200 need küll ei maksnud.
Kahe päeva pärast sai meil mõõt täis. Ma olin sellest olukorrast niivõrd šokis, et panime asjad kokku ja lihtsalt lahkusime kahe päeva pärast. Ma ei kritiseeri neid, kes tõepoolest tahavad elada pead-jalad koos ja uksed lukku ei käi, aga meie seda ei soovinud. Tundsime, et siia alla me raha ei pane ja nii see töösuhe katki jäigi. Jah, asju oli palju vedada ja ma võtsin vaevaks võtta isegi madratsi koju tagasi. Tassisin selle hammaste vahel ära, aga ära ma ta tassisin. Kui oli ainult neli seina, siis neli seina jäi ka meist maha. Leian, et kui tööandjal on nii kangesti vaja stabiilseid töötajaid, siis ta viitsib ka vaeva näha selle nimel, et ta püsivad töötajad saaks. Samas olen kogemuse võrra rikkam ja targem. Ju siis pidi nii minema.
