Lugeja: õpetajatöö on nagu teenistus Afganistanis
Õpetajate palga teema kerkib viimasel ajal vähemalt kord aastas päevakorda. Väga palju sel teemal arutleda ei jaksa, aga iseenesest on see lahendamata probleem. Õpetajate palgad on väga väiksed. Tähendab, muidugi ei ole nad nii väiksed kui Grossi poe töötajate omad või teiste miinimumpalgaga töötajate palgad, aga küsimus ei ole selles.
Kõige lihtsam on ehk probleemi selgitada nii, et palk on nagu palk ikka Eestis, aga töö on nagu teenistus Afganistanis. Kes läheks sinna 500-700 euro eest kuus? Ma tahaks seda inimest näha!
Töö koolis on nagu sõjarindel olemine: kuulid vihisevad, pidevalt peab olema valves ja kaitseolekus ning samal ajal andma vastulööke: vihistama tarkuseteri nagu kuule, mis mõnikord tabavad märki, kuid mitte alati.
Õpetaja on nagu sõdur: alati valvel. Isegi vabal ajal ei saa ta end vabaks lasta ega lubada endale libastumist: ööklubis, toidupoes, Facebookis - kõikjal võivad olla jälgivad silmad. Tähendab, ega ööklubis ei saagi käia.
Iga tund on lahing: õpetaja peab jääma peale, oma programmi läbi suruma. Tema vastas on ettearvamatu vaenlane, kunagi ei tea, mis tujus ja millises olekus.
On õpetajaid, kes on nagu kahurid, kellega ei jamata. Mõnes mõttes on see ehk kõige hullem, mis võib juhtuda: sõdur on muutunud kuulipildujaks ja temast ei saagi enam inimest. Sõda ongi ta elu.
Mõnel inimesel on kutsumus olla sõdur. Kui maksaksime Afganistani sõduritele 600 eurot palka, siis mõni ikka leiduks, kes läheks, kuid kindlasti mitte nii palju, et saaksime lubada vanadel sõduritel pensionile jääda. Nii nad teeniksid siis surmani, nagu paljud õpetajad kooliski.
Miks üldse keegi õpetajaks läheb sellise palgaga? Minu arvates on see samamoodi nagu sõjaga: alguses lähed, sest süda nõuab, adrenaliini pärast, enda proovile panemiseks, missioonitundest ja pärast... Paljud katkestavad, aga kes jäävad, need lihtsalt ei oska enam teistmoodi. Kui oled sõjaga harjunud, on rahuolukorras imelik olla.
Inimesed võivad öelda, et õpetaja palgal pole midagi viga, aga sisuliselt on see sama, mis öelda, et 600-eurosel sõduripalgal ei ole midagi viga. Selle peale ei jäägi muud üle, kui öelda, et eks sa mine sõdi ise siis 600 euro eest kuus!
