Lugeja: õpetajate streigi olemus jääb inimestele hämaraks

Kodanikuühiskonnani on Eestil veel palju kõndida: ACTA-vastased meeleavaldused olid küll positiivseks üllatuseks, kuid põhimõte "vait olla ja edasi teenida!"
tundub veel väga sügavalt juurdunud olevat.

Eesti ühiskond tundub põdevat omanäolist sotsiaalset skisofreeniat. Ühest küljest on pea kõik nõus, et meie palgad on väikesed, töökoormus suur ja hinnad, nii toidukaupade omad kui ka näiteks üürihinnad, on palgataset arvestades häbematult kõrged.

Miinimumpalka teeniv inimene ei suuda ennast üksinda üleval pidada - korterite üürihinnad algavad 150-200 eurost (olenevalt piirkonnast, ent hiljutiavaldatud uudis oli, et Viljandi maakonnas teenitakse Eesti väiksemaid palku, samas on Viljandi üüriturgu vaadates seda raske uskuda - pisikeste Männimäe taganurgas asuvate korteripugerike eest küsitakse ligi kakssada eurot üüri...), kommunaalmaksudeks läheb pahatihti teine samapalju ning ka miinimumpalka teeniv töötaja sooviks süüa saada ja osta šampooni, seepi, hambapastat jne.

Foorumites, blogides ja ajalehesabades visatakse kõige mitmekesisemate ametialade esindajate poolt õhku suurejoonelisi loosungeid ja lubadusi: "Lähen Eestist ära ja ei tule kunagi tagasi, parem lihttöö välismaal meie tippspetsialisti palgaga, kui siin tippspetsialisti töö lihttöö-väärilise palgaga!". See on loosung, mille alla anonüümsed kommentaatorid ühinevad. Iseasi, millist palka on väärt üks n-ö lihttöö? Kas me saaksime hakkama bussijuhtide, koristajate, müüjate ja põetajateta...?!

Sotsiaalne hierarhia aga peab olema. See on meisse juurdunud ja sisse kodeeritud, nõustume üldjoontes, et koristaja ja keskastme juhi palgad ei tohiks ega saakski kunagi olla võrdsed, ent ometi leiame ka, et 12-tunniseid vahetusi ja öiseid vahetusi tegev vanadekodu hooldaja, kes peab igapäevaselt söötma halvatuid, vahetama mitu korda päevas oma hoolealuste mähkmeid ja tagasi voodisse upitama voodist välja libisenud sajakiloseid patsiente, seejuures vilkalt kõrvale põigeldes erineva dementsusastmega vanainimeste vihaste jalahoopide eest, võiks oma palga eest olla suuteline ära elama. Seda mõtet edasi arendades nõustub pea iga inimene, et mida vastutusrikkam töö, seda suurem võiks olla ka palk.

Samuti on ka kõik nõus, et õpetajate ametikohad on tõepoolest väga vajalikud ja tõepoolest, ka väga vastutusrikkad. Lasteajaõpetajast ülikooli professoriteni, inimesed, kes oskavad oma teadmisi edasi anda ja õpilastes huvi äratada, on kuldaväärt. Lasteaiaõpetajad mängivad lastega, õpetavad neid lugema-kirjutama ja sotsiaalselt pädevateks. Võimaldavad emadel-isadel samal tööl käia - emadel ja isadel, kes kurdavad, et nende palgad on väikesed. Või kes hämmeldunult küsivad foorumites, et kuidas 500 euroga kuus ära elada (aga kasvatajatel ja paljudel õpetajatel see õnnestub).

Põhi- ja keskkoolist saadud teadmised moodustavad noore inimese esmase teadmiste ja arusaamade vundamendi. Ülikoolide õppejõud aga valmistavad ette nii tipptasemel spetsialiste reaal- ja tehnikaaladel kui ka laia silmaringiga humanitaarteadlasi. Esimesed 20-25 eluaastat keerleb suurem osa inimesi hästiviimistletud hariduse masinavärgis ning me oleme uhked, et meie kooliõpilaste teadmised on ühed maailma parimad, mu Brasiilias elav tuttav rääkis alles hiljuti, kuidas neil ülikoolis mainiti, et Eesti haridussüsteem on väga tulemuslik ja selle tase kõrge. Naerame YouTube'i videote üle, kus USA noored ei tea, kus asub Pariis või ei leia kaardilt Austraaliat üles.

Noogutame seda kõike lugedes väärikalt pead ja kordame kuskilt kuuldud lauseid, et tarkus tarviline vara ja kallimaks kui kullakoormat tuleks seda hinnata... Ometi, kui needsamad õpetajad, need kõrge taseme loojad, tõstavad omakorda pilgu kullakoorma poole, siis plahvatab ühiskondlik pomm ja kogu isiklik vimm elatakse välja. Õpetajatele heidetakse ette ahnust, tänamatust, maalitakse pilt suvel 3 kuud jalad seinal magavast õpetajast, kes hõlbuelu elades maksumaksja kulul ränka raha kokku ajab ja nüüd siis iseäranis ahneks on läinud. Otsitakse välja mõne rikkama omavalitsuse all töötavate metoodikute palgad, visatakse need vaenukindana õhku üles ja küsitakse, et kas see on siis vähe?!

"Mõelge Aafrika nälgivatele lastele!" Ja kui õpetajad solvunult õlgu kehitavad, et nemad võivad siis ju ka erasektorisse minna (kuhu paljud andekamad lähevadki) või välismaale, siis lööb keskmine netikommentaator neile veel jalaga järelegi, et minge jah, kaduge kõik minema! Aga selle lapsiku jonnimise tagajärgedele ei mõelda, mida ilmestab väga hästi ka suhtumine märtsikuisesse õpetajate streiki. Kuidas nad julgevad! Nad ju peavad ometigi...?! Aga kumba siis soovitaksse? Õpetajate massilist jalgalaskmist või seda, et asjalikud õpetajad meie kooliseinte vahel oleks?

Tehakse ju ikka ja jälle ahastavaid teemasid foorumites, et lapse klassijuhataja on ammu pensioniea ületanud memmeke ning inglise keelt õpetab "mingisugune" ebapädev bakakraadiga neiuke ja matemaatikat annab üldse keemikuharidusega koolidirektor ning siis nõutakse riigilt tingimusi, vahendeid, karjutakse ja süüdistatakse õpetajaid (miks nad kuradid ei ole nõus 400 eurose netopalgaga tööle tulema?), valitsuse liikmeid (miks valitsus raha juurde ei trüki!) ja müstilisi jõudusid (see on kindlasti reptiilide vandenõu eestlaste väljasuretamiseks) kõikvõimalikes vandenõudes. Mida siis õieti tahetakse, kompetentseid õpetajaid või väikese palga peal olevaid õpetajaid? Kõike korraga ei saa. Õõnsad lööklaused töörõõmu ja missioonitunde kohta jäävadki mannetuteks sõnakõlksudeks.

Asjadevaheliste seoste leidmine on alati teatud osale inimestest suuri raskusi valmistanud. Märtsikuise õpetajate streigi kohta on palju sõna võetud ja erilise naiivsusega paistavad silma need naised-neiud, kes hämmeldunult ripsmeid plaksutades küsivad, et aga kui streik, siis kuhu ta oma lapsed panema peab selleks ajaks. Kas õpetajad/kasvatajad siis lastele üldse ei mõtlegi?!

Siin väljendub meie ühiskondliku lõhenenud arusaamade ja analüüsivõime puudumise järjekordne aspekt: inimesed ei saa aru, et streigi mõte ongi võimalikult ilmekalt välja tuua õpetajate ja kasvatajate vajalikkus ühiskonnas ning maalida pilt sellest, kuidas näeks ühiskondlik elu välja siis, kui kõik õpetajad ja kasvatajad annaksidki järele uriseva avaliku arvamuse tahtele ja putkaksid kes Norrassse, kes erasektorisse, kes muud ametit õppima. Siis ei olekski mitte kuskile lapsi panna. Lihtne tõde, raske hoomata. Streik ei peagi olema midagi meeldivat, vaid hoiatav meeldetuletus kõigile - me oleme väga vajalikud, kohati lausa asendamatud, ärge ajage meid vihale, hinnake meid.

Inimestele ei jõua pahatihti kohale, et kui nad tahavad veatut lasteaiateenust, koole, ülikoole, siis ei saa seda pakkuvaid inimesi solvata, nende inimväärse elu soovimise peale laias kaares urineerida ja avalikes foorumites oma sõrmi lõhki kirjutada, püüdes anonüümsetele kaaskodanikele iga hinna eest selgeks teha, et õpetaja töö on see kõige mõttetum, lihtsam ja ülehinnatum. Mõni õpetaja võibolla loeb seda, läheb viskabki lahkumisavalduse lauale ja just teie lasteaias pannakse rühm kinni, just teie koolist läheb kõige võimekam kirjandusõpetaja minema ning just teie eriala kõige tugevam ja säravam professor kaob välismaale ning edaspidi annab loenguid punastav ja kokutav noor magistriharidusega vinniline lektor, kes seda üldse teha ei taha, aga ta ei saa mujale ka minna, sest erasektorisse minekuks pole piisavalt kuraasi ja võimedki.

Vaadake enda ümber ringi, pange ennast madalapalgaliste õpetajate asemele ning ärge solvake ja mõnitage neid, kellest sõltub nii palju! See on oksa saagimine, millel ise istute ning kui õpetajate töö ja elu oleks tõepoolest selline lullilöömine, nagu paljud näikse arvavat, miks meil siis õpetajatest karjuv puudus on?