Viimaks jõudis see päev kätte. Olime kabineti ukse taga poolteist tundi varem. Imestasin, et seal pole kedagi – ootasin pikka ja närvilist saba. Käisin uurimas, kas oleme ikka õige ukse taga. Kuulatasin, et kas keegi on kabinetis sees. Juttu ei kostnud, aga keegi nagu oli. No hea küll – minule määratud aeg polnud niikuinii veel käes.

Ootasin ja imestasin, et kuidas need järjekorrad tekivad. Mõtlesin, et võib-olla on inimeste probleemid nii pika ooteaja peale ise lahenenud.

Sisse sain 10 minutit pärast minule määratud aega. Enne minu sisenemist ei väljunud kabinetist kedagi.

Eeldasin, et arstil on kiire ja püüdsin kiiresti seletada, kuid see, mis toimuma hakkas, üllatas mind väga. Arst lihtsalt venitas aega, lobises elust-olust ja ilmast. Lõpuks uuris ka probleemi kohta ja kirjutas välja rohu, siis aga jätkas vestlust tühjast-tähjast, mis polnud meie visiidiga kuidagi seotud. Mina tahtsin muudkui tööle tagasi lipata, aga kuidas sa keset hoogsat vestlust püsti kargad?

Ilmselgelt oli tal väga igav, sest ta jõudis mulle isegi oma päritolust rääkida. Sain muu hulgas teada, et ta käib teisest linnast siia vastuvõtte tegemas.

Lõpuks, kui pääsesin, siis vaatasin kella ja selgus, et olin seal olnud tund aega! Ukse taga polnud ikka veel ühtki inimest. Miks ma kaks kuud ootama pidin?

Möödusin registratuuri letist ja küsisin huvi pärast samale arstile uut aega. Järjekord: kaks kuud.