Aastatepikkune sõidukogemus näitab, et ega inimesed ei õpi küll. Täiesti vastutustundetu, on kergliiklusteel koeraga jalutamine, eriti pimedal ajal, kui koer lastakse pikalt rihma otsa. Mõni aasta tagasi sõitsin Lasnamäel Prisma kaupluse lähedal naise ja koera vahelt läbi. Üks jalutas ülepool kergtee servas, teine sibas teisel pool. Kui ma sealt vahel läksin, avastasin äkki, et sõitsin koerarihma sisse ja ratas tirib nii koera kui naist kaasa. Sain pidama. Ühel pool sõimas naine ja teisel pool hädaldas koer. Õnneks ei tulnud kumbki mulle kallale, aga ausalt - ma ei näinud seda kuradima koera rihma.

Veel on üks kontingent inimesi, kes sõidavad, jooksevad või siis jalutavad kõrvaklapid peas. Nemad on justkui omas mullis ja ei kuule ega näe ööd ega mütsi. Niisugused nn kõrvaklapiinimesed on ohtlikud nii enesele kui ka teistele.

Pean noortest ja tublidest, sporti armastavatest inimestest lugu, aga kui niisugune musklitehunnik kihutab sinust jalgrattaga mööda, signaali ei anna, sest signaalkella tema jalgrattal polegi, siis mida arvata niisugustest?

Ei saa aru ka neist inimestest kes käivad kolme-neljakesi kõrvuti ja ei astu kõrvale isegi siis, kui kuulevad jalgratta signaalkella. Ei jäägi muud üle, kui hüpata rattaga üle teepiirde murule ja siis pärast jälle tagasi.

Kergliiklusteed on küll enamasti valgustatud, aga pimedal ajal peaksid jalgrattal põlema nii esi- kui tagatuli. Ole nähtav! Ja lõpuks - kui näed kiivrita ratturit, kes kihutab, käed kukla taga, siis tekib küll küsimus kus on niisuguse kamikadze mõistus? Olen juhtunud nägema ka joomast ratturit. Vahetevahel võiks ka ratturid panna alkomeetrisse puhuma.

Hea lugeja! Kui sinulgi on jagada sarnaseid lugusid kergliiklusteel toimuvast, siis pane need teele aadressil rahvahaal@delfi.ee !