Kiirlaenufirmad, kust ma algul niinimetatud abi sain, tõstsid aga võlakoorma latti kõrgemale ja kõrgemale. Seis on igatepidi halb. Üks asi on inkassofirma käes ja üks asi kohtutäituri hallata. Kohtutäitur arestis pangaarve, jättes 355 eurot elamiseks. No kena.

Sellest summast püüdsin maksta eluks vajaliku telefoni, elektri ja ka Viasati arve. Lisaks oli ühe inkassoga tehtud maksegraafik, kuhu pidin ka veel maksma.

6. aprilli seisuga oli minu pangaarvel veel 55 eurot, et ära elada pool kuud, aga kuna ma ei suutnud Swedpangale õigeaegselt krediitkaardi tagasimakset teha, siis võttis pank ka selle viimase sendi minult ära. Palju õnne.

Kuna töötan hooldusõena ühes pealinna haiglas, siis ega see palk pole niigi mingi megasumma. Lisaks on invaliidsuspension 159 eurot, aga praegu on küll selline tunne, et kas minna vargile või kerjama. Sellist Eestit ma küll ei tahtnud. Olen maainimene ja linnas olude sunnil, kuna kodu lähedal pole tööd.