Olen üles kasvanud viielapselises joodikute peres. Neli neist elavad niisama, saavad palju lapsi ja võitlevad pideva rahanappuse ja töötusega. Koolis pole käidud, motivatsioon on väike ja seepärast ka töökohta keeruline leida ja keeruline hoida.

Olles sellest jubedast lapsepõlvest oma traumadega väljunud, end kokku võtnud, käinud keskkoolis, ülikoolis, ja elanud umbes viisteist aastat stabiilset ja õnnelikku täiskasvanuelu, läbi suurte pingutuste, eluõppe- ja järeleaitamistundide, ümbritseb mind ja imbub vaikselt väikeste koguste kaupa minu ellu ikka see pereliikmetega seotud soga ja mineviku varjud: segased probleemid, paljunemine, viletsus ja pidevad raha laenamise taotlused.

Mul on neli venda. Neist igaüks küsib laenu igal aastal - peamiselt autode ostmiseks, aga ka muuks otstarbeks. Samuti on veel ema, ja teisedki, kes aeg-ajalt laenu küsivad. Helistatakse ainult selleks, et raha laenata, ja kuna neid on palju, siis jätkub ikka igaks poolaastaks vähemalt üks laenutaotlus. Ühelgi muul põhjusel ei suhelda kui ainult raha küsimustes ja kohtume ainult matustel.

Igalühel on elus oma probleemid, ja minu eesmärk ei ole mitte hädaldada, vaid selgitada, et ma olen tüdinenud sellest, et olen vajalik ainult raha laenamiseks. Olen üritanud seda neile selgitada, aga ei ole õnnestunud, sest nad arvavad, et probleem on minus, kuna ma ei aita neid.

Selliseid inimesi on meie ümber nii palju, kes ei anna endale absoluutselt aru, mida nad teevad ja kuhu nad välja jõuavad. Nad paljunevad ohtralt, enamik nende lastest kasvab samasuguseks, ja siis leidub kümne hulgas üks, kes murrab sellest ringist välja.

Kallid lähedased, palun saage aru: töötan küll finantsasutuses, aga ma ei paku isiklikku raha laenamise teenust!