Lugeja: oleme saanud Euroopa Liidust miljardeid eurosid tasuta raha, aga ikka vingume
Ma olen sündinud just Nõukogude okupatsiooni lõppu, ma olen sündinud vabas riigis, vabal maal. Sünnist saadik on mulle õpetatud kahte väärtust – vabadus ning võimalus. Need kaks asja on mul tänu Eesti riigile. Kuid kas ka riik peaks ka minule midagi võlgnema?
Kuid kui me võtame sõnavabaduselt "sõna" vabadusest ära, jääb meile järgi lihtsalt vabadus. Mida see tähendab? Kas see tähendab, et meil on õigus teha seda, mida me tahame? Vastus sellele on keeruline, kuid samas loogiline. Me ei saa teha seda, mida me tahame, sellepärast, et meil on seadused. Nagu igas demokraatlikus riigis, on igal asjal oma piir. Kuid kui meil on piirangud, siis kas see tähendab, et meil pole vabadust?
Vastus sellele on lihtne – ei tähenda. Ilma seadusteta ei toimiks ühiskond. Meil on vabadus valida ning sellega saab selle mõiste üheselt kokku võtta. Valikuvabadus on meil kõigil, eranditult. Me defineerime ennast inimestena, kes on suuteliseks kõigeks. Maailm meie ümber on kujundatud selliste inimeste poolt nagu mina ja sina.
Vastuargument sellisel juhul on see, et nemad olid andekamad kui mina. Tõsi, igaüks ei saa olla sellise IQga nagu Einstein või Edison, kuid siiski meil kõigil on võimalik muuta maailma. Teeme seda õppides ja kohanedes.
Me käitume ning nõuame, nagu Eesti vabariik oleks meile midagi võlgu. Võlgu selle eest, et ma ei käi tööl. Võlgu selle eest, et ma sain lapse. Võlgu selle eest, et ma lihtsalt elan siin.
Seejuures ma ei räägi valitsevast parteist – need tulevad ja lähevad, kuid riik jääb. Me kõik sooviks juurde raha, arusaamata, kust see tuleb. See tuleb maksumaksja taskust. Kas me jätame oma tänavad pimedaks või teed hooldamata, et inimesed rohkem abiraha saaksid?
Paratamatult oleme jõudnud olukorda, kus töövõimelised inimesed lihtsalt ei tööta. Inimesed, kellele on antud kõik võimalused töötada, lihtsalt ei tee seda. Tänu nendele inimestele ei jõua vajalik abi neile, kes seda tõesti vajavad. Ma pean selle all silmas neid, kes on töövõimetud või just kaotanud töö. Need inimesed vajavad meie tuge kõige rohkem, ometigi me ei saa neile seda pakkuda.
Eesti riik maksab kinni pagulaste elamise, samuti mingi osa Kreeka võlast ning muud väiksemad kulutused Euroopa liidus. Kas oleme tõesti nii ennast täis, et loeme neid summasid, mida peame maksma, arusaamata sellest, mida me Euroopa liidust saanud oleme? Kas unustame need suured projektid, mille pärast oleme me saanud Euroopa Liidust toetust, tänu millele on saanud tööd tuhanded eestlased? Unustame need toetused Eesti põllumajanduse ja muudesse sektoritesse? Oleme saanud Euroopa Liidust sisuliselt miljardeid eurosid tasuta raha, ning kui on aeg vastuteene osutada – me vingume.
Meile on antud võimalus õppida ning seda tasuta, mis on enamustes riikides tasuline. Paljudes riikides pead sa maksma terve varanduse, et saada kõrgharidus, kuid Eestis on see tasuta. Samuti on meil odavad muud avaliku sektori teenused, kuid ikka me vingume.
Me vingume, et meil pole tööd. Me vingume, et meil on raske elada. Me vingume, et Soomes on parem. Me vingume, et riik on meile midagi võlgu.
Me võime ning ka peame olema õnnelikud, et elame sellises riigis nagu Eesti, kus meil on vabadus ning võimalus. Oled töötu või kaotasid töö? Halb lugu, tunnen kaasa. Kuid riik on teinud kõik selleks, et aidata sind taas jalule. Meil on ümberõppimisvõimalus, mis on tasuta.
Võime jäädagi näpuga näitama kõigi poole, et nemad on süüdi, kuid lõpuks peame vaatama peeglisse. Sinul on võimalus saada sama edukaks nagu ükskõik milline Eesti ärimees, kui sa seda vaid tahad. Mine ja õpi – isegi, kui sulle kõrgkool ei sobi, ei keela sind keegi kätte võtmast raamatut, mis sisaldab teadmisi, mis viivad sind elus edasi.
Ma juhtusin lugema mõnda aega tagasi artiklit, milles oli kirjas, et Eesti noored kasutavad järjest rohkem antidepressante. Umbes samal ajal lugesin üht teist lugu, mis oli ühe koolinoore poolt kirjutatud, kus seesama noor rääkis enda raskest koolielust. Pole just palju aega möödas, kui käisin minagi põhi- ja keskkoolis, ning ma usun, et selle viie-kuue-seitsme aastaga ei ole midagi marginaalselt muutunud. Sellest tekib mul küsimus – meie saime hakkama ilma vingumiseta (okei, me vingusime, kuid me ei varisenud kokku) ning praegused koolinoored ei saa?
Meie praegune haridussüsteem on tõesti aegnunud. Praegune haridussüsteem on sisuliselt enam-vähem sama, mis ta oli sada aastat tagasi. Maailm meie ümber on muutunud, aga mitte meie haridussüsteem. Kuid ära mine selles süüdistama oma õpetajat – tema ei ole selles süüdi.
Ma palun, et sa võtaksid oma elust päeva ning läheksid kuhugi rahuliku kohta, kas suvilasse, järve – jõe äärde või ükskõik kuhu, kus sa saaksid üksi olla. Ma tahan, et sa investeeriksid endasse selle päeva ning mõtleksid. Mõtle, mida sa elust tahad ning seejärjel mõtle, kuidas sinna jõuda. Ma tean, et seda on palju palutud, kuna kiireloomulises maailmas on aeg defitsiit. Kuid see on seda väärt.
Samuti palun, et sa tunnustaksid neid inimesi, kes on su kõrval. Vahepeal on kõige parem motivatsiooni- ja inspiratsiooniallikas mõni hea sõna või tunnustus. Ütle enda vanematele, et sa armastad neid. Ütle enda sõpradele, et sa oled nende jaoks alati olemas. Ütle oma arstile, kui väga sa tema tööd tunnustad ning ütle oma õpetajale, kui hea on tema tunnis olla.
Võtame ennast kokku Eesti riigi kodanikena, olenemata sellest kas sa oled eestlane, venelane või mõnest muust rahvusest. Meil kõigil on vabadus ja võimalus saada kelleks me tahame, ei riik ega ka elu ei pane meile piire. Ainukesed piirid, mis meil on, on need, mis me endale ise paneme.
