Kui Galojan oleks tahtnud tabamatuks jääda, ei olekski tal tulnud nii pikka rännakut kaugele maale ette võtta. Oleks piisanud sellest, kui ta oleks pannud jalga kummikud, selga sooja vammuse ja läinud tipa-tapa esimese metsatuka poole.

Eesti on teatavasti väga metsane maa. Siinsetest metsadest on inimesed läbi aastatuhandete varju otsinud. Nii tegid juba muinaseestlased, kui ristirüütlid siia sabusid. Viimati valisid selle tee metsavennad, kes aastaid metsas vastu pidasid, kuni olid sunnitud ülekaalukale vaenlasele alistuma. Siiski, viimane metsavend tabati alles 1978!

Metsa minek toob endaga kaasa ka teatava indulgentsi, lisab romantilist kuvandit. Meenutagem kasvõi kuulsat Robin Hoodi. Mets lunastab, peseb patud maha. Metsa minek võrdub ka teataval määral enese karistamisega.

Meil on Eestis omal selle kohta näide olemas. Kuulsamad metsas redutajad pärast metsavendi olid vennad Voitkad. Nad olid pisisulid, kes varjasid end metsas aastatel 1987-2000, seega tervelt 12 aastat! Ei ole vaja enda varjamiseks minna kaugele Londonisse, kui piisab oma Nuustakustki!

Tegelikult kõige targem on kurjategijal oma tehtut kahetseda ja võtta vastu karm, kuid õiglane karistus. Voitkad piinasid end metsaeluga, Galojan Londoni glamuuriga, kuid lõpptulemus oli neile sama: vangikong. Samas ei saa me eitada, et metsas redutamine on Voitkadele toonud ka teatavat imetlust ja isegi andestamist.