Lõpuks koosneb kõik meie ümber keemilistest elementidest – selles mõttes tundub tobe lahterdada asju "keemiaks" ning "looduslikuks". Miks peaks näiteks tööstuslikult toodetud sai olema halvem ainult seetõttu, et tema valmistamisel on kasutatud masinaid? Miks peaks näiteks Poola õun olema halvem neli korda kallimast kodumaisest ainult seetõttu, et ta on kaugelt tulnud?

OK, mõned kodumaised õunad võivad ju paremini maitseda, kuid kindlasti mitte neli korda paremini. Kui inimesel on õunarahaks ainult 2 eurot, siis kumb oleks tervislikum: kas süüa 1 kg kodumaist või 4 kg Poola oma? Kas väidetavad kemikaalid, millega poolakaid pritsitakse, on nii kahjulikud, et nende söömist tuleks üldse vältida? Miks neid siis ära ei keelata? Ning kas Eesti õunu ei töödelda kemikaalidega?

Võimalik, et mingid kemikaalid, mida tööstuses kasutatakse, ongi surmavad, kui neid piisavas koguses süüa. Näiteks fosforhape Coca-Cola sees. Kuid sageli unustatakse ära, et kahjuliku annuse saamiseks tuleks toodet tarbida kaugelt üle realistlikult võimaliku määra. Konstrueeritud näitena tuleks pritsitud õunu süüa päevas pool tonni ja juua peale 400 pudelit koolat.

Tootjale annab "öko" igatahes turuniši, mis võimaldab ühest küljest viljeleda rohelist maailmavaadet ja pakkuda omanäolisi tooteid, teisest küljest aga luua ellujäämisvõimalus tavatingimustes konkurentsivõimetule kaubale, ettevõttele või tootmistehnoloogiale, kleepides sellele peale "öko" sildi.

Mida valida või uskuda, on igaühe enda asi, kuid unustada ei tohiks proportsionaalsust.

Hea lugeja, mida sina "ökovärgist" arvad? Kui palju tarbid ökotooteid ja milliseid märgiseid pakenditel jälgid? Kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee või võta sõna kommentaariumis!