Lugeja: õigustasin oma joomist ja petmist isa halva eeskujuga

Lahkumineku järel on tavaks, et naine kasvatab üksi lapsi edasi. Mees on kas solvunud mahajätmise pärast või ise pettunud mahajätja rollis. Igal juhul on temal kirjutamata õigus käed puhtaks pesta ning lisaks naisele ka lastest lahti öelda. Kuidas tunneb end selles olukorras laps ning kas ta soovib aidata kadunud isa, kes aastakümnete pärast abi palub?

Minu vanemad kolisid lahku pärast viieaastast kooselu. Emal sai villand isa alkoholi- ja naistelembusest. Ta pakkis asjad ja kolisime kolmekesi koos mu vennaga mõne kilomeetri kaugusele endisest elukohast. Reaalselt oli neid kilomeetreid ju mõni, kuid see distants, mis meid vaimselt isast lahutama hakkas, oli tuhandete kilomeetrite pikkune.

Väikese inimese jaoks on arusaamatu, miks isa teda enam enda lähedale ei taha ja on tõrjuv igas mõttes: ei toeta pere rahaliselt ega moraalselt. Viimase all mõtlen nõuandmist koolikiusimise perioodil. Isa seisukohaks oli, et ma pole ise piisavalt hea laps olnud ja pean vait olema, kui mulle halvasti öeldakse. Mainin ära, et nii lolli nõuannet ei saa üks täiskasvanud inimene anda. Enam eluvõõram ja ükskõiksem pole reaalselt võimalik olla.

Rääkisin hiljuti emaga lapsepõlves valitsenud raskest majanduslikust olukorrast. Küsisin, mis on tegelik põhjus isapoolse toe puudumisel. Tema sõnul on isa lihtsalt egotsentriline inimene, kes ei tahagi endast kaugemale näha. Seda imelikumad tunduvad isa hellusehood, kui ta joogisena kuulutas, et olen talle maailmas kõige tähtsam. Neil hetkedel tundsin talle kaasa - oma tundeid suutis ta väljendada ainult alkoholi mõju all olles.

Aastate möödudes mõistan teda järjest erinevamate nurkade alt. Mingis mõttes on ta mulle meeletult hea hoiatav eeskuju. Inimene, kelle sarnaseks ma kunagi saada ei soovi. Tänu temale oskan oma peidetud tundeid ja mõtteid väljendada kainena. Julgen tunnistada, et teen elus vigu ja tahan neid parandada. Samas, ma ei ole alati nii mõelnud. Varem õigustasin oma alkoholitarbimist ja elukaaslase petmist isa halva eeskujuga - et tema kui minu geneetilise koodi pärandaja teeb nii ja mul on õigus samamoodi käituda.

Saan peagi kolmekümneaastaseks ja alles nüüd hakkab mööda minema paaniline hirm järelkasvu saamise ees. Varem sain krambid, kui kasvõi mõtlesin laste saamise peale. Olen kogu aeg kartnud, et minust võib saada sama kalk ja enesekeskne lapsevanem kui seda oli minu isa. Oma foobiast hakkasin üle saama pärast noortelaagrite juhendajana töötamist. Olen kolm suve seal võimeid ja oskusi rakendanud. Pikapeale on tulnud mõistmine, et ma ei ole oma isa koopia. Olen eraldiseisev inimene, kes kunagi sai tema käitumisest väga haiget. Õnneks ei muutnud see mind halvemuse suunas, vaid aitas üle saada mineviku varjudest.

Tean, et oma lapsega ma nii külmalt käituda ei suudaks. Võimalik, et teen tema kasvatamisel omakorda mingeid vigu, aga rahalist ja vaimset tuge pakun talle sajaprotsendiliselt. Tahan, et temast saaks julge noor inimene, mitte kinnisideede käes vaevlev tereapeudi patsient. Minu isa kasvatas hoolimatusega viimasena mainitu minust. Isadepäeval kingin talle selle eest õlle.