Lugeja: nurisejad liikluses ja toidupoes käituvad tihti ise nagu täielikud matsid
Umbes kuu aega tagasi hakkas üks daam Selveri kassas ostude eest tasuma ja ilmnes, et Partnerkaart oli aegunud. Kassir seletas daamile, et infoletis on seda võimalik ringi vahetada, mispeale ostja kõndis kassast joonelt infoleti poole, jättes tasumise pooleli ning kauba ja kiiresti kasvava järjekorra ootama. On see normaalne?
Järjekorra tagumisest otsast hakkas peagi kostuma nurinat klienditeenindaja aadressil, ehkki viimane polnud tekkinud situatsioonis üldse süüdi. Normaalne oleks tehing katkestada, kaup korvi virutada ja kupatada daamike uuesti järjekorra taha otsa oma korda ooatama. Oletame, et kassasüsteem võimaldakski vastavalt toimida, siis võiks tädikeselt kuulda sõimu ja nurinat stiilis: oli siis raske paar minutit oodata või, no issand jumal, ma ei tea, mis teenindus siin poes üldse on, ma pean kohe tarbijakaitsesse kirjutama.
Tõsiselt häirivad tegelased, kes ei suuda korrakski end telefoni küljest lahti rebida. Läheb tüüp kohvikus leti juurde, viipab umbmääraselt näpuga ja on siis tusane, miks tast aru ei saadud. Samas on nõme ka telefoni teises otsas olla ja kuulata: homme peaks minema ja selle asja korda ajama, üks päevapraad, palun, ei, ei mitte sulle, tuled siis homme, jaa jaa - sooja kastmega... Misasja? Kui raske on oma kõne korraks lõpetada ja suhelda teenindajaga?
Või sammub samasugune viisakas indiviid kinos kassase, paneb letile raha ja soovib samal ajal telefoniga pläkutades piletit: mis piletit, mis kellaks, mis filmile - kas piletimüüja peab mingi šamaan olema või?
Kirjaoskuse tase tundub sageli olevat null. Jätad kuhugi sildi panemata - häda: miks info kuskil kirjas pole, paned sildi üles, mitu tükki ka veel mitmesse kohta, ikka sama: no see ei ole teil ju kirjas ju, ahsoo, ma ei lugenud.
Maximas on mingi pakkumine, klient seda sugugi poest ei leia ja läheb kassasse sõimama. Seda, millises Maximas pakkumine on, pole suvatsetud lugeda. Tulemuseks jutt: mis te reklaamite seda, mida teil pole - ah et teises poes, no kas ma olen siis vales kohas või? Täiesti 100 vakka tangusoola.
Eriti kurioosne tegelane oli mingi mees, kes osutas platsile, millele joonistatud kollane jutt, posti otsas parkimiskeelu märk ja veel natuke maad eemal silt kirjaga: parkimine keelatud, ning küsis, kas ta tohib sinna parkida.
Tõesti, jalakäijad jooksevad sageli üle tee nagu peata kanad, kuidas jumal juhatab, aga harvad ei ole ka juhud, kus sohvrid, silmaklapid peas, punn põhjas ringi kimavad. Paar nädalat tagasi fooriga ristmikku ületades pani vurinal auto punasega üle tee, teine suure hurraaga takka järgi. On keegi teel või ei ole, punane, kollane, roheline, sinine, ei huvita!
Huvitav on ka juhtide jutt, kus leitakse, et jalakäija peab autojuhile märku andma, et soovib teed ületada. Huvitav, kuidas? Tõstan käe ja jala üles ning karjun: Halt! Achtung! Või seisan üks jalg sõiduteel?
Kuidas keegi kuskil käitub, seda nähakse küll, aga mõtleks natuke ka oma käitumise peale? Ei, seda pole. Vaevalt asjad enne paremaks lähevad, kui ei püüta oma egoistlikust mullist välja ronida.
