Lugeja: Nõukogude liidu majanduskasvule pandi alus orjatöölaagrite najal
"Normaalset" elu sai nautida vaid seetõttu, et keegi kusagil sunnitöölaagris töötas end riigi hüvanguks surnuks, et keegi kusagil ekspluateeris-ahnitses loodusvarasid ebamõistlikult, saastades sealjuures suures koguses loodust jne. Igal mündil on ka teine külg. Paraku unustatakse see enamasti selliste nõukaaega kiitvate heietuste juures targu ära.
Ja polnud see elu vaesel inimesel midagi nii lihtne. Eriti nendel, kelle perepea oli nõukogude võim tapnud, maad käest ära võtnud jne. Mis päästis paljusid, see oli kolhoosist varastamine. Eraloomapidamist ei sallitud. Kuid eestlane on ikka olnud pigem maarahvas ja kuidagi sai ka veidi loomi peetud ja põldu tehtud. Kusjuures enamusel linlastest olid maal sugulased-tuttavalt, kelle käest saadi söödavat.
Sisuliselt oli ka kogu liit suur orjatöölaager
Nõukogude Liidu majanduskasvule pandi alus orjatöölaagrite najal. Mida enam nö demokraatlikumaks liit muutus, seda viletsamaks muutus ka tema majandus. Majandusmudel, mis ei ole efektiivne ja mis raiskab tohutult ning toodab tegelikult kahjumiga, ei saagi igavesti kesta. Mis siis järgnes sellele "paljukiidetud" nõukogude majandamisele? Krahh ja see oli igati loogiline tulemus.
Nüüd kes nostalgiliselt stiilis "rohi oli nooruses ikka nii roheline ja traktor tõmbas õhtul teki peale" sellist majandust tagasi igatseb, ei anna endale aru, et tagaigatsetakse krahhi. See et paratamatu krahhi mingil hetkel on olemas näiline majanduslik edukus, ei näita veel midagi.
Ka pilvelõhkuja katuselt võib esialgu olla üsna mõnus alla liuelda: "Esialgu läheb kõik hästi!" Majanduse efektiivsust saab vaadata vaid selle järgi, kuidas ta pikemas perspektiivis end ära tasus. Nõukogude liit oma NEP-ide, kolhooside, sovhooside, siisaastakute, stahaanovlaste, laupäevakute, koperatiivide jt. majanduslike tõmblustega seinast-seina ei leidnudki midagi nii efektiivset, mis oleks asendanud orjatöölaagreid.
Kuigi sisuliselt oli ka kogu liit suur orjatöölaager, kus inimesel- eriti ettevõtlikul inimesel - polnud mingit tööalast vabadust ega võimalust näiteks ise midagi ära teha. Töö ehk oli, mingi sissetulek ka oli, kuid pigem oli palk tehtud tööst väiksem ja tehtud töö tegelik mõttekus ning üldine majanduslik kasu oli sageli küsitav. Näiteks polnud tol ajal mingi haruldane see, et kusagil liidu avarustes töötas tehas, mis tegi varuosi seadmele, mille tootmine oli juba ammu lõpetatud. Lihtsalt pardakk.
Nälga pole tänases Eestis keegi surnud
Kommunism on ja jääb utoopiaks aga leidlik inimene elas isegi sõja ajal ära. Nii oli Eestis ja seda me näeme ka tänapäeva sõdades Tšetšeeniast Afganistanini. Naljalt inimene nälga ei sure. Aga jõukust polnud tavainimesel nõukogude ajal ja paljudel pole seda ka täna.
Kui täna on meil vabadus, vabadus teha mida tahame. Nälga pole tänases Eestis keegi surnud, Nõukogude Eestis seda aga juhtus. Muidugi polnud see massiline. Liidu ladvik vajas orjatööjõudu. See lahja lobi, mida tollane töö tagas, oli pigem näljapajuk. Ka sunnitöölaagrites ja vanglastes toidetakse kinnipeetavaid - ju on nad siis võimule elusalt kasulikumad. Nii oli ka selle nõukogude lihtinimesega.
Nõukaaja kiitmise keelaksin pigem ära. Rohi oli siis muidugi rohelisem ja paljud ullikesed ei adunud siis ja ei adu tänagi, et liidu majanduspoliitika oli sisuliselt "iseenda põletamisest tuleva soojuse najal mõnulemine". Selline asi on lühiajaline ja petlik.
Hea et okupatsioon läbi on ja selle kiitjaid samuti looduse abil järjest vähemaks jääb. Nõukaaja kiitjate kohta sobib kasutada üht piiblisalmi: Issand anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad.
