Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: "Noh, paks hüljes, Läänemeri on sealpool!" ehk kuidas peenike bimbo mu jõusaali jooksulindil paika pani

 (97)
Lugeja: "Noh, paks hüljes, Läänemeri on sealpool!" ehk kuidas peenike bimbo mu jõusaali jooksulindil paika pani
LoomaaedFoto: Rauno Volmar

Inspireerituna värsketest kevadtuultest ja uute kirevate spordiriiete müügiletulekust otsustasin ka mina end see kevad käsile võtta. Olen alati olnud seda usku, et naine ei pea olema luukere — kumerustel on oma võlu. Küll aga tundsin, et talv on kehale oma jälje jätnud. Nii tekkis ka tahtmine end natukene liigutada.

Viskasin siis oma särgi ja püksid kotti ja liikusin uhkelt spordiklubi poole. Sinna jõudes tervitas mind meeldiv administraator, kes mulle kuukaardi vormistas ja mind õpetussõnadega riietusruumi saatis. Kuna ma väga tantsuliste liikumiste austaja ei ole, siis otsustasin end natukene soojaks võimelda ja siis rahulikult pilateseharjutusi teha.

Juba riietusruumis sain aru, et olen vist võõras maailmas. Tõeline aardelaegas avas end alles siis, kui astusin sisse jõusaali uksest. Tõtt öelda ei saanud ma päris täpselt aru, kas ma olen sattunud kuskile populaarsesse ööklubisse või teevad need inimesed tõesti trenni. Jah, oli veel üksikuid minusuguseid vanade tossude ja T-särgiga eksinuid, aga suurem osa olid kui viimseni sätitud nukud. Veatu meik ja lumivalged maikad, tagumikku vormivad retuusid ja peensusteni sätitud soeng. Kus ma olen?

Liikudes läbi selle tundmatuid ja värvikirevaid liike täis vihmametsa, jõudsin lõpuks kohani, kus sain end soojaks sörkida. Tundsin end nagu keskajal naeruvääristamiseks raekoja platsi aheldatu — pilgud ja kommentaarid saatsid mind igal sammul. Üritasin neid ignoreerida ja võtsin sihiks end ümbritsevast välja lülitada ning rahulikult trenni teha. Läksin jooksumasina peale ja hakkasin end soojaks sörkima. Kuna ma kaua trenni teinud ei ole, siis oli juba pärast paari minutit nägu punane. Natukese aja pärast tuli minu kõrvale üks eelnevalt nähtud neidis. Sain piinliku ja hindava pilgu osaliseks. Ma ei hakka valetama, et see oli ebameeldiv, aga edaspidist ei osanud ma kohe üldse oodata. Kui ta oli mu kõrval oma telefonis juba kolm minutit askeldanud, siis palus ta mu tähelepanu - "Kuule, kas sa oled eksinud vä?" Vastasin, et enda teada olen jõusaalis, mille peale tuli vastu näpuviibutus ja mürgine: "Noh ma mõtlen, et hülged elavad ju meres ja Läänemeri on minu teada sealpool!"

Ma ei osanud midagi vastata. Mis ajast ei või enam iga inimene trennisaalis käia? Lahkusin masinalt ja liikusin riietusruumi, kust edasi kiiremas korras bussile ja koju. Siiamaani pole julgenud tagasi minna. Käin hoopis õues jooksmas ja ootan suve, et saaks siis Läänemerre hülge kombel sulistama minna.