"Paraku on nii, et need, kelles Normanni naljad vaimustust tekitavad, pole lihtsalt sellel tasemel, et "Tujurikkujat" mõista.

Avandi ja Sepp teevad midagi paremat kui tühine näoväänamine, ennemuistsete paskvillide kordused ja tort-näkku totrused. Tujurikkujatega tuleb kaasa mõelda, seoseid otsida ning tihti ka enese üle naerda, kuid selleks pole kahjuks enamik enam võimelised.

Ka Baskinit kurvastas, et paljud naerjad ei saanud tema esituste puhul arugi, et just nende üle nalja tehti. Publik nõuab ju "mehed-maksavad-milleks-meile-hinnad" lollusi, mitte seda, mis minimaalsetki ajumahtu nõuab.

Metsa asemel on üks puu, aia asemel on mingi auk ja taeva asemel on sõrm, mis ülespoole osutab. Laiemat pilti justkui enam ei eksisteerikski. Aga elu on selline ja just selliseid intellekti-imitatsioone "Tujurikkuja" naeruvääristabki. Kurb, kui mandunud me oleme..."